NATO tippkohtumine Varssavis annab meile enesekindlust ja samal ajal kindlust partneritele Eesti suhtes, kirjutab peaminister ja Reformierakonna esimees Taavi Rõivas Postimehe paberlehes.
NATO Varssavi tippkohtumine on läbi. Ei ole liialdus öelda, et tegu oli Eesti jaoks olulisima tippkohtumisega pärast Prahat 2002. aastal, mil saime kutse liituda selle maailma kõige võimsama sõjalise alliansiga. Mida tähendas see ajalooline hetk Eesti julgeolekule?
NATO jaoks avavad Varssavi otsused täiesti uue ja läbikäimata raja, ehkki otsustes sisaldub palju külma sõja aegset unustatud vana, nagu heidutus, liitlasvägede eelpaigutus ja dialoog Venemaaga.
Vajaduse teistsuguse poliitika järele tingis Venemaa agressiivne käitumine. Algas see 2008. aastal Venemaa sõjapidamisega Gruusias ja pideva sekkumisega naaberriikide sise- ja välispoliitikasse ning kulmineerus Krimmi illegaalse okupeerimisega 2014. aastal. Alates külma sõja lõpust ei ole ükski Euroopa riik sõjalist jõudu kasutades vallutanud ja annekteerinud osa teisest iseseisvast riigist. Sellega sai selgeks, et Venemaa on valinud vabaduses ja rahus elavate suveräänsete Euroopa riikide õõnestamispoliitika.
Küsimus ei ole enam ainult Ukrainas ja Ukraina tulevikus. Küsimus on, kas Euroopa ja Põhja-Ameerika julgeolekuarhitektuur põhineb rahvusvahelisel õigusel, kokku lepitud normidel ja põhimõtetel, kus kõigi ja iga riigi suveräänsust austatakse. Või pole sellisel maailmakorraldusel enam võimalust?
Viimased kaks ja pool aastat on 28 NATO liitlast ühtlustanud oma kollektiivse ohutunde ning jõudnud põhimõttelise kokkuleppeni, et lääne väärtusi hoitakse ja kindlustatakse. See arusaamine on olnud taganttõukav jõud, mis on tinginud strateegilise järkjärgulise muutuse alliansi heidutus- ja kaitsepoliitikas.
Esimene reaktsioon sellele oli NATO tippkohtumine Walesis 2014. aastal, mis pani aluse NATO kindlustuspoliitikale. Ühelt poolt tekitas see poliitika Venemaaga piirnevates riikides kindlustunde, et kollektiivkaitse ei toimi vaid paberil. Teiselt poolt aga parandas NATO valmisolekut ja reaktsioonikiirust.
Selle poliitika raames uuendati NATO kaitseplaane, tugevdati NATO õhuturvet Ämari lennubaasist, suurendati kolmekordselt NATO kiirreageerimisvägesid 13 000st 40 000ni, loodi brigaadisuurune veelgi kiirem eelüksus, mis suudab päevade jooksul liikuda nii itta kui lõunasse. Selle poliitika osaks on alates juunikuust Eesti kaitseväe territooriumil asuv NATO staabielement, mille eesmärk on NATO ja liitlasüksuste vaheline planeerimine ning väljaõpe.
Äsja lõppenud Varssavi tippkohtumisel kinnitasime koos teiste riigipeade ja valitsusjuhtidega, et NATO kindlustuspoliitika on ellu viidud ja see on NATO edulugu. Selline otsustus- ja sihikindlus on harukordne ja märkimisväärne.
Samal tippkohtumisel jõudsime aga ka arusaamiseni, et see kindlustuspoliitika ei ole piisav. Vaja on näidata kollektiivset meelekindlust täitmaks alliansi põhiülesannet: vältida sõda. Julgeolekupoliitikas nimetatakse seda usutavaks heidutuseks ehk poliitikaks, mis peab maandama ükskõik kelle agressiivsed kavatsused.
Külm sõda on lõppenud ja sellega paralleele tuua ei ole enam kohane. Usutava heidutuspoliitika mõistmiseks saab aga analoogi leida omaaegses liitlaste Berliini brigaadis. See brigaad kujutas endast heidutusväge, mille ründamine oleks vallandanud automaatse vastulöögi Ameerika Ühendriikidelt, Ühendkuningriigilt, Prantsusmaalt. Selle poliitika tõhusust kinnitab fakt, et 67 aastat hiljem on Saksamaa Euroopa mõjukaim majanduslik keskus.
Varssavi tippkohtumisel nõustusid Ühendkuningriik, Kanada, Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid koostöös teiste liitlastega võtma kollektiivse vastutuse paigutada pataljonisuurused väed Eestisse, Lätisse, Leedusse ja Poola. Nende vägede eesmärk ei ole sõjapidamine ega ohu eskaleerimine, vaid sõja ärahoidmine ning pingete maandamine. Seega panime me koostöös teiste alliansi riigipeade ja valitsusjuhtidega Varssavis aluse täiesti uuele ja tähtajatule NATO heidutuspoliitikale.
2017. aasta jooksul Eestisse saabuvad Ühendkuningriigi, Taani ja Prantsusmaa kaitseväelased koos juba praegu Eestis paiknevate Ameerika Ühendriikide kaitseväelastega on siin, et tagada rahu. Nendest kolm riiki on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed, nendest kolmel on tuumarelv ja maailma professionaalseimad kaitseväed.
See saadab tugeva signaali nii sõnades kui tegudes, et Eesti ei ole üksi. See annab enesekindluse meile endale ja kindluse meie partneritele, et Eestisse tasub ettevõtteid luua, investeerida ja turistina külas käia.
Ka Eestil saab NATO uues heidutuspoliitikas olema kandev roll. Panustab ju vastuvõttev riik sellesse poliitikasse oma territooriumi, kaitseväe, infrastruktuuri ja laiemalt ka avaliku toetusega. Eesti valitsusjuhina teen ma kõik selleks, et tagada liitlasvägedele vajalikud tingimused. Et neil oleksid korralikud väljaõppevõimalused nii õhus, maal kui merel; et neil oleksid kasarmud, kus elada.
Samal ajal peame jätkama Eesti kaitseväe arendamist võitlusvõimeliseks väeks. Liitlastega seotud uued ülesanded ei tohi saada takistuseks Eesti kaitseväe enda arengule. Ja me peame tagama, et kõik eestimaalased mõistavad: need väed siin on rahu tagamiseks, mitte sõja õhutamiseks.
Kui oleme kollektiivselt tugevad, siis on meil võimalik pidada dialoogi ka nendega, kes meie väärtusi ja põhimõtteid ei jaga. Dialoog naabrite vahel on fakt. Ka meie diplomaadid suhtlevad Venemaa diplomaatidega ning sarnaselt teiste liitlastega on Eesti alati olnud kaitseküsimustes läbipaistev.
Senikaua, kui Venemaa jätkab Krimmi annekteerimist ning peab varjamatut sõjategevust Ida-Ukrainas, piirduvad meie tegevused vaid poliitilise dialoogiga võimalike väärarvestuste vältimiseks. Igasugune praktiline ja sõjaline koostöö Venemaaga on aga peatatud seniks, kuni Venemaa naaseb rahvusvahelise õiguse ja normide täitmise juurde.
Kuigi Varssavi tippkohtumise põhifookus oli NATO uuel heidutuspoliitikal, on selge, et NATO peab olema võimeline reageerima ka väljakutsetele, mis seotud läbikukkunud riikidega Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, ning üha õõvastavamaid vorme võtvale terrorismile ja kontrollimatule immigratsioonile. Eesti jätkab ambitsioonika NATO küberpoliitika eest seismist ning panustab rahutagamisoperatsioonidesse Liibanonis, Kosovos, Malis, Afganistanis ja Iraagis. Mida stabiilsem on alliansi naabrus, seda tugevam on alliansi kollektiivne kaitse.
NATO uus heidutuspoliitika ei juhtunud niisama. See juhtus, sest Eestil õnnestus muuta oma poliitika NATO poliitikaks ning meie seisukohad teiste liitlaste seisukohtadeks. See sai teoks tänu Eesti ametnike, diplomaatide, kaitseväelaste ja poliitikute sihikindlale ning pikaajalisele tööle. Tulemus on ajalooline ning alates laupäevast (9. juulist 2016) on meie ühiseks julgeolekupoliitiliseks eesmärgiks NATO uue heidutuspoliitika ellurakendamine.