KUI PARTEI liige vajutab valele nupule, on selle juhtkonnal õigus tema saadikuvolitused lõpetada. Kuidas õigesti hääletada, on aga sellesama juhtkonna otsus. Saadikud on muudetud kummitempliks.
Sakala, Järva Teataja, 25.10.2007
KUI PARTEI liige vajutab valele nupule, on selle juhtkonnal õigus tema saadikuvolitused lõpetada. Kuidas õigesti hääletada, on aga sellesama juhtkonna otsus. Saadikud on muudetud kummitempliks.
Selline siduva mandaadi süsteem kehtib alates veebruarist Ukraina kohalikes volikogudes ning Julia Tõmošenko blokk on taotlenud selle kehtestamist parlamendis. Tõmošenko bloki ja Meie Ukraina koalitsioon annab neile 450-kohalises Verhovna Radas kahehäälelise enamuse. Siduva mandaadi sisseviimine tagaks, et ükski saadik ei väärataks.
«See on ebademokraatlik, aga Ukrainale vajalik,» kirjutas mulle üks poliitikavaatleja Kiievist. Kevadised kriisid Ukraina parlamendis algasid Regioonide Partei avaliku saadikute üleostmise kampaaniaga ja hirm sündmuste kordumise ees ei ole kuhugi kadunud.
Vaatleja argumendis võib lühikeses plaanis Ukraina puhul iva olla, ent pikas perspektiivis loob see väga ohtliku tava. See tähendab, et rahvaesindaja ei vastuta üksnes oma valijaskonna, vaid ka partei ees, muutes esimese seose mõttetuks.
EESTI KONTEKSTIS oleks võrdväärne hüpoteetiline näide, kui Reformierakond oleks riigikogust välja visanud selle auväärse liikme Igor Gräzini, kes oma veendumusi järgides hääletas ainsana Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise vastu. Sellisel juhul oleks erakond üle sõitnud riigikogu liikme valijatest, kes enne valimisi andsid väga hästi endale aru kandidaadi põhimõtetest.
Teisalt on demokraatiat varemgi üritatud ravida ebademokraatlike vahenditega, paraku edutult. Head näited on Saksamaa riigipäeva hoone põlengu järel 28. veebruaril 1933 välja antud seadus, mis röövis riigi kodanikelt nende õigused «nende endi kaitseks», ning Eestis 1934. aasta 12. märtsil Konstantin Pätsi välja kuulutatud kaitseseisukord, et «haiget» eesti rahvast ravida.
TAVALISELT tähendab mõiste «siduv mandaat», et rahvaesindaja täidab vaid valijate talle antud juhiseid ning seda mitte tehes on valijatel õigus ta tagasi kutsuda. Siduv mandaat on praegu osaliselt kasutusel sellistes toredates riikides nagu Kuuba, Hiina, Põhja-Korea, Nigeeria ja Vietnam. Nagu Nõukogude Liit, kus partei annab koha (ja mõistuse) ning vajaduse korral võtab selle ka ära.
Ukrainas on omavalitsuse saadik kummitempel, kes peab igal sammul järgima partei juhtkonna otsuseid. Vastasel korral riskib ta kohaga volikogus.
NORMAALSELE demokraatiale, sealhulgas Eestile, on tavaks, et saadikud ei ole seotud mandaadiga ehk valituks osutudes jääb lubaduste täitmine ja hea töö riigi või valla poliitikuna nende südametunnistusele. Valijal on võimalus halbu rahvaesindajaid tulevikus enam mitte valida.
Kuigi auväärt endine kolleeg Liina Tõnisson avaldas muret, et meie riigikogu on muutunud kummitempliks valitsuse käes, on igal saadikul endiselt õigus ja kohustus hääletada oma veendumuste ning parema äranägemise järgi. Pealegi ei saa parlamendi või omavalitsuste volikogude tööd hinnata eelnõude arvu järgi.
RAHVAESINDUSED peavad üle võtma järelevalve funktsiooni ja ühiskonna valupunktide arutamise korraldamise. Tunduvalt on tõusnud erakonna ja valimisliitude valimisprogrammide tähtsus, sest koalitsioonipartnerid soovivad täita valijatele antud lubadused.
Juhtisin Reformierakonna e-teema töögruppi ja sinna polnud kaasatud mitte ainult erakonna liikmed, vaid ka eksperdid väljastpoolt. Ettepanekuid tuli e-spetsialistidelt alates Peeter Marvetist ning lõpetades minut.ee lugejatega. Nüüd on need ettepanekud koalitsioonilepingus. Samamoodi tuleks toimida iga valimisnimekirja programmi koostamisel.
Kummitempel on poliitik, kellele on mõtlemise koorem liiga raske.