Reformierakonna liikmetele ja juhatusele, märts 2003.
Valimised on jälle läbi. Reformierakond sai läbi aegade parima tulemuse. Oleme selle üle õnnelikud. Nüüd on edasise nelja aasta tegevuskava koostamise aeg. Peaküsimus on – kas valitsuses või opositsioonis, ja kui valitsuses, siis kellega ja kuidas. Valijate mandaat kiitis heaks meie osalemise valitsuses eelmise nelja aasta jooksul, niisiis opositsiooni jäämisest pole esialgu suurt mõtet rääkida. Valitsuskoalitsiooni moodustamise ettepanek on tulnud nii Res Publicalt kui ka Keskerakonnalt. Millest peaksime otsuse tegemisel lähtuma?
Kui vaadata oma programmilisi seisukohti, siis esialgu tundub, et saame oma ideid edukalt rakendada mõlema variandi puhul.
Kui käsitleda valitsemiskokkulepet, siis selgesti parema ettepaneku teeb kindlasti Keskerakond. Ametlikke ettepanekuid veel ei tea, aga mitteametlikult on teatatud, et nõustutakse kõikide meie programmiliste ideedega, loobutakse astmelisest tulumaksust ja tõenäoliselt pakutakse ka peaministrikohta. Pole muidugi välistatud, et peaministrikoha hinnaks on näiteks muude tähtsate parlamendi- ja ministrikohtade loovutamine Keskerakonnale (kuidas nad muidu seda oma erakonnale seletavad).
Koostööd Keskerakonnaga valitsuses on suhteliselt kerge ette kujutada. Enamik nende ministreid on tõhusad, korrektsed ja pragmaatilised. Harva esineb mingeid tõsiseid ideoloogilisi lahkarvamusi. Need tulevad vaid siis, kui erakond otsustab mingi poliitilise käigu teha või seisukoha avaldada. Keskerakonna parlamendifraktsioon on distsiplineeritud ja parlamenditöö kogemusega, mis loob head eeldused koostööks Riigikogus.
Probleem on küll aga selles, et Keskerakond annab taktikalistel põhjustel järele asjades, mis neile siseerakondlikult väga valusad on (astmeline tulumaks). Nad ei tee tegelikult kompromisse, vaid taanduvad surve ees. See toob tavaliselt kaasa soovi sellist taandumist kuidagi heastada. See tähendab, et oma sammu õigustamiseks hakatakse otsima kompensatoorseid otsuseid ja tegevusi, mida koalitsioonilepe üldsegi ette ei näe. Tekib suur erakonnasisene rahulolematus, mida erakonna tipud peavad kogu aeg leevendama. On prognoositav suur koalitsioonisisene pinge.
Res Publicaga on võimalik saavutada oma ideede toetamine kompromisside kaudu, mis ei jäta allasurumise tunnet kellelegi ega tekita hilisemas tegevuses solvumist ega kättemaksusoovi.
Samas näeme me Res Publica juures palju tõsiseid probleeme, mis meile muret teevad. Nende vaated sisaldavad vastuolulisi seisukohti, nende programm on paljuski ebaküps, iga soovija võib sealt endale leida meelepärast, aga seal on ka seisukohti, mille tõlgendamisel on võimalik tuletada üsna jahmatavaid ja ehmatavaid mõttearendusi. Suur probleem on Res Publica parlamendifraktsioon. Sellel puudub täielikult parlamenditöö kogemus. Valitsuskoalitsiooni juhtpartei parlamendirühmana saab ta olema erilise pinge all. Milliseks kujuneb nende parlamendisaadikute distsipliini ja isetegevuse vahekord, seda on raske ette kujutada. Milliseks kujuneb koostöö teiste fraktsioonidega, seda on samuti raske ennustada. Raske on ette kujutada ka Res Publica tulevasi valitsusliikmeid. Kes need on? Kas nad saavad hakkama? Kas valitsuse liikmed määratakse pädevuse või parteilise nomenklatuuri põhjal? Mis siis saab, kui nad ei saa hakkama? Kas partei hakkab neid kaitsma? Res Publica tegijate hulgas on vähemalt rida inimesi, kelle enesehinnang ületab tunduvalt nende tegelikud võimed, kes on konfliktsed ja seetõttu eelmistes erakondades kõrvale jäänud. Kui need inimesed hakkavad kujundama valitsuse poliitikat, laguneb koalitsioon peatselt. Ka see, et Res Publica kogu valimiskampaania oli suunatud eelkõige meie vastu, tekitab mitmel pool piirkondades vastuseisu koostööle Res Publicale. Tõsi, võib küll nentida, et meievastane kampaania ei olnud mitte liiga edukas, aga küllap ta meilt ikka hääli viis.
Kõige olulisemana näib mulle, kui me teeme oma valikut, mõista ühiskondlik-poliitilist tausta, milles me oma valiku teeme. Selleks peame analüüsima valijaskonna tegelikku struktuuri ja ootusi. Keskerakonna valijaskond ja selle ootused on enam-vähem selged. Selles on märkimisväärsel kohal pensionärid, tagasihoidlikuma sissetulekuga inimesed, mitteeestlased. Nende ootused tulevasele valitsusele on arusaadavad.
Res Publica sai oma valimistulemuse valdavalt protestihäältest. Valijad, kes nende poolt hääletasid, väljendasid oma rahuolematust praeguse poliitilise süsteemiga. See meenutab väga vapside liikumist 30ndatel. Isegi tekstid langevad paljudel juhtudel kokku. Praeguse riigi vastasele protestile andsid oma toetuse paljud noored inimesed ja intellektuaalid. Ja neid hääli tuli arvestatavalt palju. Mitte lasta Res Publicat võimule tähendab, et see protest jääb küdema. Kas on võimalik kujutada ette, et valitsuskoalitsioon ilma Res Publicata suudab selle protesti maandada? Tõenäoliselt mitte. 30ndatel kasutas valitsus analoogilise protesti tekkimisel selle mahasurumiseks jõudu, mis lõppkokkuvõttes ei tulnud Eesti Vabariigile kasuks. Minu järeldus – Eesti demokraatia edasise arengu huvides on, et Res Publica võtaks valitsusvastutuse. Kas meie peaksime selles osalema? Vastus tuleneb eelöeldust. Kas me oleme valmis ütlema, et Eesti riigis on kõik korras? Kas me oleme muutuste vastu? Meie valijate struktuur ja nende ootused on alati olnud suunatud muutuste toetamisele ja kiirele arengule. Seega on ootuste kokkulangevus Res Publicaga selgesti olemas. Meie erakonnas ja selle toetajate hulgas on palju noori. Kui me ütleme, et ei lähe koos Res Publicaga, võib see olla aktsepteeritav inimestele, kes järgmisteks valimisteks poliitikast kindlasti lahkuvad. Nendele aga, kes jätkavad, võib see tähendada suurt kaotust tulevastel valimistel, sest kriitika valitsuse vastu ei kao kusagile.
Muutuste ootus on saanud tugeva mandaadi. Meie küsimus on – kas me tunnistame selle ootuse põhjendatuks ja läheme sellega kaasa, või me leiame, et kõik see on üks järjekordne kuningriiklus, millega koos võib hoopis ennast kompromiteerida. Aga viimasel juhul peab meil olema kindel usk, et me suudame ilma Res Publicata eesti inimesed ära veenda, et meie poliitiline süsteem on ka ilma nendeta usaldusväärne ja langetab õigeid otsuseid.
Ka Keskerakonna taga on tugevad protestimeeleolud. Aga need on meeleolud, mis paljuski eitavad Eesti senist arengut ja soovivad, et kurssi muudetaks. Kuigi valitsuskoostöö põhjal pole sellise protestipoliitika ajamist põhjust ette heita, on need ometi Keskerakonna inimeste seisukohavõttudes.
Võimalikku koostööd Keskerakonnaga varjutavad ka viimased avalikkuses esitatud süüdistused ja kahtlused. Ei maksa unustada, et Keskturu temaatika äratas meis küsimusi juba siis, kui Keskturu erastamine aset leidis. Me ei pea kiirustama kohtumõistmisega, me ei pea ilmutama suurelisi moraliseerivaid avaldusi. Aga me peame arvestama, et Keskerakonnal on ees raske selgituste ja õigustuste aeg. Võib-olla tulevad nad sellega toime, võib-olla mitte, aga õigustamise ja selgitamise protsess võtab kindlasti palju aega, võib-olla aastaid. Valitsuskoalitsiooni suurimale ja seega domineerivale erakonnale on see äärmiselt segav asjaolu. Võimalikud koalitsioonipartnerid aga peavad arvestama, et tehes valitsusliidu, on nad automaatselt asunud Keskerakonna kaitsele. Isegi siis, kui kaitsta tahaks, ei tarvitse selleks jõudu jätkuda, igal juhul aga hakkab see protsess kogu valitsuskoalitsiooni tööd tõsiselt häirima.
Me ei peaks küsimust peaministrist üle tähtsustama. Kui me esitame väga jõuliselt taotluse saada endale peaministri koht olukorras, kus mitte meie pole suurima parlamendifraktsiooniga partner, võidakse meilt nõuda suuremaid järeleandmisi põhimõttelistes küsimustes. Meie peaminister ei saa minna pantvangi. Vägisi saadud peaministrikoht loob iseendast eeldused tülideks.
Valik niisiis on meie. Lõpu nendele kaalutlustele kirjutame pärast juhatuse ja volikogu istungeid koos.
Siim Kallas