Siim Kallase kõne Reformierakonna Üldkogul 25.04.2004

Uudis
|
25.04.2004

Kas meil on päris selge, mida me ootame Europarlamendi valimistelt? Ühest küljest läheme me nendele valimistele kui sisepoliitilisele jõukatsumisele. Meil on konkurendid, kellega võetakse mõõtu eelkõige sisepoliitiliste jõuvahekordade kontrollimiseks. Selleks on valimisteks vaja ka sisepoliitilisi teemasid. Mis ei oma Euroopas mitte mingisugust tähtsust. Samas on äärmiselt oluline teadvustada eelkõige seda, mis võib muutuda nende Europarlamendi valimiste järel, mis toimub Euroopas ja kuidas need valimised võivad mõjutada Euroopa arengut.

Tänane Euroopa on liikmesriikide liit.

Tänane Euroopa on liikmesriikide liit. Tema juhtimisel etendavad määravat osa liikmesriikide valitsusjuhtidest ja ministritest koosnevad nõukogud. Euroopa parlamendil on vaid mõnedes valdkondades kaasotsustaja roll ja mõni üksik küsimus kuulub täielikult parlamendi pädevusse. Euroopa Liidu eelarve on täna vaid alla 1% liikmesriikide SKPst, liikmesriikide kogueelarve on üle 40 korra suurem.
Samas pole liikmesriikide tahe sugugi ühtne, nende vahel kohati vägagi teravad vastuolud. Sageli on liikmesriigid oma sisepoliitiliste probleemide tõttu jätnud tahaplaanile üleeuroopalised huvid ja keskendunud märksa lühema perspektiiviga otsustustele, mis satuvad vastuollu nende endi poolt heaks kiidetud üleeuroopaliste otsustustega.

Euroopa parlament peab seisma üleeuroopaliste huvide eest

Nendes tingimustes on Euroopa parlamendi kui üleeuroopaliste huvide eestvõitleja roll ääretult tähtis.
Kui liikmesriikide omavahelised vastuolud rühmituvad tavaliselt suurriikide ümber, siis senine ajalugu on näidanud, et üleeuroopalised huvid on sageli ka just väiksemate riikide pikema perspektiivi huvid.
Tahan rõhutada, et tugev Euroopa parlament on Eesti suguste väikeriikide huvides rohkem kui me arvame. Seega tuleb ka Euroopa parlamendi valimistele, selle sisulisele küljele pöörata ääretult suurt tähelepanu.

Eesti ja Euroopa: “meie!” mitte “meie” ja “nemad”

Euroopas tuleb osa võtta Euroopa poliitikast. Seda võib teha erineval moel. Euroopas on riike, kus Euroopast räägitakse mitmuse kolmandas isikus. Euroopa – see on nemad. Ja on enamus Euroopa Liidu liikmesriike, kus Euroopast räägitakse esimeses isikus. Euroopa – meie oleme Euroopa. Millise joone valib Eesti?
Kui vaadata maakaarti, siis on meil kerge valida mitmuse kolmas isik. Et ka meie jaoks võib Euroopa olla – nemad. Me oleme nii kole kaugel nii Brüsselist kui ka Pariisist ja Londonist, meil pole isegi otselendu Brüsselisse, me oleme kusagil nurga taga, pärapõrgus. Hull on lugu, kui me jääme ka oma vaimult kusagile Euroopa kolkasse, nurga taha. See on kerge juhtuma, kui me ei võta aktiivselt Euroopa elust osa. Mida ma sellega mõtlen?
Euroopa Liit on välja töötanud ja heaks kiitnud mitmed arengustrateegilised dokumendid, milledest tuntumad on nn. Lissaboni strateegia ja Hollandi endise peaministri Wim Koki juhtimisel välja töötatud tööhõivestrateegia. Need on väga head strateegiad. Nende probleem on see, et nad suures osas käsitlevad teemasid, mille üle otsustamine ei ole mitte Euroopa Liidu pädevuses, vaid on hoopis liikmesriikide teha. Ja liikmesriikides on nende strateegiate, õigemini küll eelkõige nendes sisalduvate praktiliste lahenduste suhtes erinevaid arvamusi. Ka on nende strateegiate elluviimisel ilmnenud erinevates riikides suuri raskusi.
Eestil on võimalik kaks erinevat lähenemist. Midagi hullu ei juhtu ja keegi meid ei karista, kui me suhtume kõikidesse pakutud strateegilistesse lahendustesse umbusuga, ei tõtta omapoolsete rakendustega, otsime neid liitlasi, kes on umbusklikud, nagu meiegi. Tõsi küll, nurga taha me siis jäämegi.
Ja on, mõistagi, ka teine lähenemine. Olla aktiivne, olla mõnes asjas (kõiges ei jõua) eeskujuks. Haarata initsiatiiv. Pole paha, kui teised leiavad meie kogemusest midagi niisugust, mida omale üle võtta.

Laienev Euroopa peab tööle hakkama

Mida kujutab endast tänane Euroopa Liit? Milles me tahame ja võime kaasa rääkida?
Lähemad viis aastat on Euroopa Liidule väga suure tähtsusega. Me peame tõestama, et uus liit 25 liikmega suudab töötada, suudab probleeme lahendada. See on peaküsimus. Kui üleeuroopalised institutsioonid – komisjon, parlament, ministrite nõukogud – ei suuda näidata probleemide lahendamisel oma töövõimet, oma tõhusust, siis pole head oodata.
Tänase Euroopa kodanikkonnas on hirmud uue, laieneva Euroopa Liidu ees üsna üles köetud. Kardetakse tööjõu vaba liikumist, investeeringute äravoolu uutesse liikmesmaadesse. Euroopa riikide telekanalid näitavad pidevalt saateid kasvavast kuritegevusest, illegaalsest migratsioonist, korruptsioonist. Seda kõike tehakse kas otseste viidetena või vähemalt vihjetena uutest liikmesmaadest tulenevale ohule. Pilt on üsna negatiivne. Seda täiendavad andmed Euroopa majanduse seisakust, Lissaboni strateegia realiseerimise ebaedust, endiselt suurest tööpuudusest ja lahkhelidest julgeolekupoliitikas.
Järgnevad viis aastat peavad sellise negatiivse suhtumise kummutama.
Positiivne sõnum Euroopa Liidu kodanikele saab tulla eelkõige majandusest.

Euroopa arengudokumendid ellu!

Lissaboni strateegia on see dokument, milles toodud eesmärkide realiseerimisel peame saavutama murrangu. Sõltub see suuresti liikmesmaade valitsuste entusiasmist ja pealehakkamisest. Kui me seda strateegiat ei realiseeri, ei ole see mitte “nende” läbikukkumine seal kusagil Euroopas, vaid “meie” läbikukkumine muuhulgas ka meil, siin, Eestis.
Minu jaoks on võtmeküsimuseks Euroopa Liidu muutmine senisest heast välisinvesteerijast kõikide muude majanduskeskuste jaoks hoopis tõmbekeskuseks investeeringutele mujalt. Täna on nii, et Euroopa säästab ja USA investeerib enda majandusse Euroopa säästud. Ja töökohad lähevad Ameerikasse. Me oleme Eestis saanud häid kogemusi otseste välisinvesteeringute kaasamisel oma majanduse edendamisse. Selleks on vaja head õiguslikku keskkonda, suure mahuga turgu, tööjõudu ja muidugi soodsat maksupoliitikat. Seda peame ka Euroopas kujundama, seda enam, et soodsa maksupoliitika tähtsust rõhutavad ka Euroopa peamised arengustrateegiad. Tulevad investeeringud, tuleb ka majanduskasv.

Euroopa tööturg on kiivas

Imestusega avastame, et samal ajal, kui nii palju räägitakse tööpuudusest, on ka Euroopas, nii nagu Eestiski kibe nappus igasugusest tööjõust. Otsitakse IT inimesi, meditsiinitöötajaid, teenindavat tööjõudu hotellidesse ja restoranidesse, häid ehitustöölisi, põllumajandustöötajaid. Miks Ameerikas makstakse head palka, ometi on neil madalam tööpuudus ja väiksem tööjõupuudus? Miks? Kas me julgeme hakata olukorda muutma? See eeldab tööturu korraldamise muutmist, mis võib olla üsna ootamatu ja väga valus ametiühingutekesksele majandusele. Aga kõik asjalikud ettepanekud on tegelikult Euroopa strateegiates kirjas. Mul oleks hea meel, kui Eesti sammuks siin esirinnas.
Euroopa majanduse tugevdamiseks on väga tähtis euro kasutusala laienemine. Euro kasutuselvõtt on üks Euroopa majanduse integreerimise suuremaid saavutusi. See on tugev tegur kogu maailma majanduspoliitika mõjutamiseks. Selles kontekstis on tähtis, et nendest reeglitest ja põhimõtetest, mis tegelikult moodustavad ühe rahasüsteemi, peetakse kinni. Praeguse Euroopa üks kõige keerulisemaid küsimusi on suhtumine nendesse reeglitesse, mis moodustavad Euroopa rahasüsteemi. Jutt on mõistagi nn. stabiilsuspaktist, kriteeriumidest, mille hulgas on ka kuulus eelarve stabiilsuse nõue. Minu seisukoht on, et stabiilsuspakti reeglitest taandumine oleks äärmiselt kahetsusväärne. See õõnestab usaldust Euroopa ühisraha suhtes. Ja raha põhinebki suurel määral usaldusel.
Mis puutub euro tulevikku, siis arvan, et mida rohkem riike eurot kui raha kasutab, seda suurem euro ja sealtkaudu ka Euroopa Liidu majanduslik mõjuvõim on.

Ühisraha on Euroopa alustala. Euro tuleb Eestis kiiresti käibele võtta.

Üks kummaline jutt, mida Eestis räägitakse, on see, et me peaksime eurole üldsegi mitte üle minema. Minul, kui krooni tulekuga mõnevõrra seotud isikul võiks ju krooni säilitamise ettepaneku üle olla hea meel, aga ma ei saa aru, mis võiksid need positiivsed argumendid olla, mis kasu saaks Eesti inimene ja Eesti ettevõtja sellest, et meil jääb kroon käibele. Ebamugavusi oskan küll kuhjaga üles lugeda.

Europarlamendi valimiste eel on maksupoliitika küsimused tõusnud tõepoolest kesksele kohale. Mõned kommentaarid.
Esiteks on maksupoliitika kahtlemata meile südamelähedane teema. Kõik tähtsamad Euroopa strateegilised dokumendid rõhutavad maksukoormuse alandamise, eriti ettevõtluse maksustamise vähendamise vajadust, nii et meie erakonna maksupoliitilised seisukohad sammuvad tänapäeva edumeelseimate vaadete esirinnas. Lisaks sellele on paljudes Euroopa maades astutud samme maksustamise alandamiseks, nii et me peame eelkõige vaatama, et me teiste edasiminekut maha ei maga, et me saavutatule pidama ei jää, et me ei lase rahulolul ennast pimestada.

Eesti maksupoliitika on Euroopale eeskujuks

Küll on aga viimasel ajal maksupoliitilistes küsimustes esitatud mitmeid teravaid seisukohti, mida on tarvilik käsitleda.
Eelkõige pean silmas Saksa ja Rootsi valitsusjuhtide seisukohti, et mõnedes riikides, sealhulgas Eestis, on ebaõiglaselt madal maksutase ja seda on tarvis õgvendada ülespoole. Me saavat madalate maksude tõttu justkui ebaõiglaselt kasu Euroopa Liidu eelarvest. See on kõigepealt täiesti vale. Me maksame Liidu eelarvesse lähtudes oma SKPst ja kui meie maksutase kiirendab meie majanduskasvu (mida ta on teinud), siis suureneb ka meie panus ühiseelarvesse. Meie sissemaksud põhinevad ka käibemaksul ja tollimaksudel, millel pole ettevõtluse maksustamisega kõige vähematki pistmist. Meie abirahad aga tulenevad meie tulude tasemest, mitte ettevõtluse maksustamisest. Rootsi ja Saksa valitsusjuhtide valesid kordavad mõõdutundeta meie sotsialistid.
Õige on see väide, et meie soodsam maksukeskkond võib meile tuua rohkem investeeringuid, kui ebasoodsama maksupoliitikaga maadesse. Aga see ongi ju olnud meie eesmärk. Kas siis lahendus on see, et muuta meie keskkond ebasoodsamaks, samal ajal, kui Euroopast lähevad otseinvesteeringud niikuinii rohkem välja, kui me seda sooviksime? Või peaksid ka teised Euroopa riigid looma maailma mastaabis soodamaid investeerimistingimusi, kasutades ka maksupoliitikat?

Põhjamaade kõrgeid makse maksavad väikese tulu saajad

Tahaksin siinkohal kummutada ühe väite, mida innukalt kordavad meie sotsialistid. Nimelt – et me peaksime hakkama rakendama euroopalikku maksupoliitikat. Sellist nimelt pole olemas. On küll ühtne lähenemine kaudsetele maksudele, ja siinkohal on Eesti alati rakendanud euroopaliku maksustamise põhimõtteid. Aga kui mõeldakse Põhjamaade maksustamise kui ideaali ülevõtmist Eestisse, siis soovitaksin lugeda aprilli alguses ilmunud “The Economisti”, kus mitte ilma britiliku sarkasmita analüüsitakse põhjamaist maksumudelit, milles põhikoormat kannavad vaesemad tulusaajad. Kapitali maksustamine Rootsis on madalam kui pahas Ameerikas.
Reformierakond jääb huviga ootama, milliste maksude tõstmist hakkab soovitama eesti sotsiaaldemokraatia.

Europarlamendis koolidele katuseraha ei jagata

Kummalisi asju räägitakse valimiskampaania ajal. Sotsiaaldemokraadid lubavad pärast europarlamenti pääsemist tuua sealt Eestisse rohkem toetusteks mõeldud raha. Nad ajavad midagi segamini või ei tea nad, kuidas sellised asjad seal käivad. Koolikatuste raha jagamist europarlamendis ei toimu. Seda ei toimu isegi Eesti parlamendis mitte. Mitte kõik ei ole märganud, et ajad on muutunud.
Aga muidugi võivad sotsid ka lihtsalt Eesti valijale valetada, muinasjuttu rääkida. Niikuinii keegi seda hiljem ei mäleta.
Ja ikka on neid, kes usuvad.
See pole ainus kummaline asi. Sotsid räägivad ka, et nad seavad oma ülesandeks koostöös üleeuroopalise sotside parteiga tuua Eestisse kaasaegseid sotsialistlikke ideid. See tähendab, et neil on Eesti valijaskonnas vaid pehmelt öeldes piiratud toetus, ja kuna nad ei saa loota Eesti rahvale, siis pöörduvad nad abi saamiseks üleeuroopalise võimsa sotsialistliku partei poole, et see juurutaks Eestis sotsialismi. Huvitav, kuidas see praktikas välja näeb? Kas sellist Euroopat me tahtsime?

Liberaalide tähtsus Euroopas tõuseb

Sotsid väidavad ka, et mõte on hääletada vaid nende ja võib-olla ka konservatiivide poolt. See väärib kommenteerimist. Nimelt ütlevad prognoosid, et ei kumbki suurpartei, ei konservatiivid ega sotsialistid saa europarlamendis määravat enamust, kusjuures sotsialistidel läheb eeldatavalt üldse palju halvemini kui konservatiividel. Ja “Financial Times” ennustab, et kuningategijateks tõusevad liberaalid, see erakond, kuhu meiegi kuulume. Täna on liberaalid nii Romano Prodi kui ka Pat Cox. Nii ei poliitika ei ole kunagi ainult aritmeetika. Kas siis Eestis on teisiti? Kuidas mõni suurpartei mitte kuidagi asjade otsustamisel kaasa ei räägi? Reformierakond pole Eestis kunagi kõige suurem erakond olnud, ometi oleme me olnud väga tõhusad oma seisukohtade elluviimisel, võib-olla isegi kõige tõhusamad.
Nii et kui otsustamisel tahta kaasa rääkida, siis on kõige vähem mõtet just sotsialistide poolt hääletada.

Eesti piirid avarduvad

Uued ajad avavad paljude inimeste jaoks uusi võimalusi. Paljud inimesed leiavad uusi ja huvitavaid väljakutseid laias maailmas, kaugel Eestimaast. Mis hoiab meid koos? Mis teeb meist patrioodid?
Kodumaa on maa, mida hoiab koos kodu. Kodumaaarmastus on meile kodunt kaasa antud, sisse kasvatatud. Kodu – see on eelkõige perekond. See on vanavanemad, vanemad, lapsed, lapselapsed, õed, vennad, tädid, onud. Te saate aru, mida ma mõtlen. Meid hoiavad koos perekondlikud sidemed. Aga et nad olemas oleksid, on vaja suurel arvul eesti perekondi, kus on palju lapsi. Ma ei taha siinkohal hakata rääkima vanemahüvitisest. Kuigi siin on selleks koht ja põhjus. Aga tahan vaid rõhutada, et jõuline, arengule suunatud perepoliitika, milles meie initsiatiivil on astutud esimene tõeline samm kaasaegsete kommunistide vastuseisust hoolimata, on muutuvas maailmas oluline, võib-olla olulisem, kui kunagi varem.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt