Kui ma jälgin välispoliitilist arutelu Eestis, siis panen ma tähele mõnda asja.
Esiteks vaatleme me kõike justkui loodusvaatleja positsioonilt. Et kõik on meist eemal, meist kaugel. Rahvusvaheline olukord ei eruta laiemat avalikkust kuigivõrd, erutab märksa vähem, kui elektrihinna tõus.
Teiseks võisteldakse Eesti avalikus arvamuses: kes kahtlustab, umbusaldab, õpetab meie liitlasi ja partnereid rohkem.
Iga väiksematki muutust meie liitlaste käitumises vaadeldakse äärmise umbusuga. Kas Saksamaa reedab? Kas Prantsusmaa reedab? Kas Ameerika Ühendriigid reedavad?
Kõikides demokraatlikes riikides on sisepoliitika, kus on mitmesuguseid arvamusi, mida tuleb muidugi hoolega jälgida. Aga seesama demokraatlik ülesehitus ei luba reetmist, kardinaalset liitlassuhete muutust, lepingutest ja lubadustest mittekinnipidamist. Nad ei reeda.
Meie välispoliitikas on mõned tõsiasjad. Esiteks oleme tuhat korda väiksemad kui Hiina ja sada korda väiksemad kui Venemaa. See määrab meie võimaluste ruumi. Teiseks toetume liitlastele rohkem kui ükski suurem riik. Ja liitlaste jaoks on küsimus – kas me oleme nende jaoks probleem või lahendus.
Mis on probleemid ja mis on lahendused?
Lahendused seisnevad liitlastele ustavuses ja nendega koos tegutsemises. Näiteks meie kaitse-eelarve kulutused, näiteks meie osalemine missioonidel, näiteks ka toetus meie suurimale liitlasele, USA-le, kui ta seda soovis seoses Iraagi sõjaga.
Probleemiks oleme siis, kui meie palved meid toetada ei ole tasakaalus meie enda panusega. Ja samuti siis, kui meie sisepoliitikat kujundavad lahkhelid ja vägivaldsed kokkupõrked. Kui meil on ülekaalus need poliitilised jõud, mis ei soovi senise julgeolekupoliitika jätkumist, mis näiteks avalikult räägivad, et hoopis Ameerika Ühendriigid on agressor, mitte Venemaa. See tekitab umbusku meie liitlastes.
Palju räägitakse sanktsioonidest Venemaa vastu. Mis on tegelikult sanktsioonide mõju? Teada on, et Vene rahvas oli valmis poliitiliste eesmärkide nimel nälgima. On see veel nii?
Sõjapidamine on kallis ettevõtmine. Manöövrid on sama kallid. Vanasti kaeti sõjapidamise kulud vallutatud maade röövimisega. Milline on Venemaa rahalise olukorra prognoos? Me teame, et NATO riikidel on tunduvalt rohkem raha. Rahasõda pole vähem tähtis kui kübersõda.
Paljude konfliktide, sõdade ja kokkupõrgete saatuse otsustas tagala võimekus. Kõigi eelduste järgi on see meie poolel suurem kui Venemaal. Pikaajalise konflikti korral lisab veidi lootust. Ukraina rahaline abistamine on seetõttu esmajärgulise, ka sõjalise tähtsusega. Seda saame reaalselt Ukraina abistamiseks teha, lisaks teistele sammudele ja tegudele.
Kunagi ütles üks kõrge Vene diplomaat mulle, et Baltimaad on meie jaoks ükskõik, aga Ukrainal me minna ei lase! Nüüdseks on Venemaa saavutanud selle, et tema kõige lähemast vennasrahvast on saanud tema vihane vaenlane.