Menetletaval perehüvitiste eelnõul pole palju pistmist laste eest hoolitsemisega. See on vaid suitsukate arusaamatute poliitiliste punktide võitmiseks. Demagoogia ja emotsioonid. Ei mingit ratsionaalsust, ei mingit vastutustunnet.
Riigikogu otsustas käesolevaks aastaks jagada mitmesugusteks kuludeks 13,6 miljardit eurot rahva raha. Äsja jagasime veel 800 miljonit lisaks. Otsus kulutada selline summa on ühiskondlik kompromiss, milles kajastuvad ühiskondlikud vajadused, mida esindame meie, rahvaesindajad.
Nüüd on tuldud välja ideega kulutada veel 300 miljonit. Milleks? Laste toetamiseks. Lapsed on elu õied, nagu ütles Ostap Bender. Mitte kõrgharidusele, mille vajadused on arengust maha jäänud, mille rahastamise suurendamiseks taotletakse 15%list kasvu. Mitte riigikaitseks, kuigi kolonel Kunnas kutsus just üles valmistuma sõjaks. Üks „Patriot“ õhukaitsepatarei maksab, muide 1 miljard dollarit. Mitte õpetajate palgaks, mida on soovitud 20% tõsta. Lapsed lähevad kooli, aga õpetajaid pole. Mitte tervishoiutöötajate palkade tõstmiseks, kes valmistuvad uueks viiruselaineks.
Millist riiki me oma lastele ehitame?
Tulevik on tume. Tuleb uus viirusepuhang. Ettevõtetel on ees raske ümberkorraldusaeg seoses energia osatähtsuse suurenemisega tootmiskuludes.
Menetletavas eelnõus on kaks elementi, millele tahan tähelepanu juhtida.
Kes, täpsemalt, saavad kavandatud lastetoetusi?
Kas toetusi saavad võrdselt Riigikogu liikmed, kelle palk on 4746 eurot + 30% kuluhüvitisi ja üksikema, kes kasvatab kahte väikest last? Kas see on õiglane?
Seletuskiri räägib väikesest loomulikust iibest Eestis. Aga kelle iibest? Kui lugeda demagoogiast vahutavaid kirjutisi, siis jääb mulje, et räägitakse etniliste eestlaste loomulikust iibest. Aga kavandatav lastetoetuse eelnõu on mõeldud kõikidele Eesti alalistele elanikele, sealhulgas kodakondsuseta isikutele ja 80 000 Vene Föderatsiooni kodanikule.
Kui see on tõsi, et menetletav eelnõu suurendab alalise elanikkonna loomulikku iivet, siis suurendab see sotsiaalmajanduslike asjaolude loogikale vastavalt mitte-eestlaste ja eestlaste suhet mitte-eestlaste kasuks. See sobib küll Keskerakonnale, aga kas ka rahvuslastele? Keskerakonna vaimne juht Jaanus Karilaid ütles paar päeva tagasi, et kolmanda lapse toetus ei ole kolmanda lapse muretsemisega seotud. Sellega saab ainult nõus olla.
Ka tuntud rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit ütles hiljuti, et raha ei aita loomulikku iivet tõsta. Lastesõbralik ühiskond algab laste vajadusi arvestavast linnaruumist, teenustest ja toodetest, ütleb tema.
Eelnõu suhtes on kriitiline ka Lastekaitse Liit, kellega keegi pole nõu pidanud.
Selle eelnõuga tahetakse varjata meie perekultuuri tegelikke puudusi. Meie ühiskond peab tagama pikaajaline turvalisuse emadele, et nad julgeksid lapsi muretseda ja tunneksid nende muretsemisest ja kasvatamisest rõõmu. Et mehed neid aitaksid ja toetaksid, mitte ei jätaks üksi, et neid ei ohustaks koduvägivald, et nad ei langeks välja tööelust. Me peame neid kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika.
Reformierakond on ajanud ikka kokkuhoidlikku poliitikat. Meile on tundunud, et see on eestlaslik, mitte kreekalik ega itaallaslik. Kõnealune eelnõu nõuab tulevikus vältimatult nii käibemaksu kui tulumaksu tõstmist.
Kes ja kuidas maksab tulevikus meie oleviku eest?
Me toetame jätkusuutlikku ja tarka perepoliitikat, mille osaks on rahanduslik ratsionaalsus. Me peame õigeks toetada neid inimesi, kes toetusi tõesti vajavad. Meie lapsed vajavad armastust ja turvalisust täna ja kindlat tulevikku homme.
Selline vastutustundetu eelnõu on põhimõtteliselt vastuolus Reformierakonna põhimõtetega. Lastekaitseliidu arvamus on: võtke see eelnõu tagasi ja teeme koos midagi kvaliteetset.
Reformierakond teeb kõik, et seda eelnõu sellisel kujul vastu ei võetaks.