Siim Kallas: oleme üks väheseid rahvaid, kes kliimamuutustesse üleolevalt suhtub – me pole veel tõsiselt pihta saanud
Päike kõrvetab meid üha kõvemini. Vihmasajud muutuvad üha ägedamaks. Juba uputab meilgi, kirjutab Siim Kallas.
Tavaline Eesti suvi meil siin. Vihma, jahedust. Aga Lääne-Euroopas oli kõigi aegade soojem juunikuu. Kuumalained Vahemere ääres, Kreekas. Puhata 40 plusskraadiga paigas on pisut kurnav. Ja see tuleb tasapisi lähemale.
Aastaid tagasi kutsus tolleaegne Londoni linnapea Boris Johnson mind kõnelema ühel suurel ülemaailmsel foorumil, mis oli pühendatud linnade probleemidele. Valdav osa esinejaid keskendusid energia kokkuhoiu vajadusele ja küttekulude vähendamisele.
Siis esines Perthi (on selline linn Austraalias) linnapea. Ta ütles, et te kõik räägite siin vajadusest vähendada kütmist, aga mul on hoopis teine probleem – kuidas võidelda päikesekuumusega? Meil on pidevalt temperatuur üle 40 kraadi, ja see on peaaegu talumatu. Me oleme ühtteist teinud. Me oleme istutanud puid – parkidesse ja tänavate äärde, et muuta need puiesteedeks. Soovitavalt laia lehestikuga puid. Ja me näeme, et puude varjus on õhk vähemalt kaks kraadi madalam.
Meil Eestis pole pidev superkuumus veel aktuaalne. Aga kas ei peaks selle peale siiski mõtlema? Puude kasvamine võtab palju aega, aga kui palju on meile aega antud? Elu läheb siiski loodetavasti edasi ka pärast meid. Meil on ju lapselapsed ja nendel sünnivad kunagi lapsed.
Mööda Pärnamäe teed Viimsist Lasnamäe poole sõites on paremat kätt suur väli uusi üksikelamuid. Avatud lauspäikesele. Varju andvaid puid ei näe.
Minu naabrimees ehitas endale uue maja. Valge katusega. Minu katus on tume, kahjuks. Tunneme seda. Heledal terrassil saab käia paljajalu, tumedal ei saa – kõrvetab tallad ära. Paljajalu saab käia ka heledatest kividest platsil, tumedal asfaldil ei saa. Jalatallad loomulikult on väike mure. Hoopis hullem on, et tume pinnas kütab ka õhu kuumemaks.
Päike kõrvetab meid üha kõvemini.
Käime oma Viimsi piirkonnas jalutamas. Kõndima peab. Kohati on tänavate ääres vanad maanteekraavid – rohtu kasvanud. Pardikesed pladistavad. Aeg-ajalt niriseb põhjas vesi.
Vihmasajud muutuvad üha ägedamaks. Juba uputab meilgi. Inimesed teevad vees sulistamisest videosid. Aga Rumeenias uputab ikka korralikult. Saksamaal on suuruputused juba mitu korda riigi elu häirinud.
Aastal 2002 rääkis mulle tolleaegne Tšehhi kolleeg Miloš Zeman äsja taandunud suurest üleujutusest Prahas. „Sa ei kujuta ette,“ rääkis ta mulle, „missuguse suurusjärgu katastroof on üleujutus linnas. Vesi imbub majade vundamentidesse ja seda ei saa sealt enam kätte. Kujutad ette?“
Aga kui tuleb äsjane Texase tüüpi vihmasadu, korraga kallatakse meile pähe pöörane kogus vett – kuhu see vesi siis läheb? Texase suurusjärgu vihma pole eel tulnud. Veel.
Peaksime oma kodukandis kraavide võrgustiku üle vaatama ja vajadusel seda korrastama, nii et see võrgustik oleks suuteline sademevett kiiresti merre viima või mingitesse veehoidlatesse koguma. Torustikust võib väheks jääda. Hollandlased on uputustega võidelnud aastasadu, neilt on mõndagi õppida. Taanlased on kohendanud tänavaid nii, et vesi neid mööda ära voolaks.
Oleme üks väheseid rahvaid, kes kliimamuutustesse üleolevalt suhtub. Nagu naabermaagi. Aga kuidas siis selle kuumuse ja selle sademeveega saab? Kas teeme midagi või arvame, et kõik läheb iseenesest mööda? Avalikku arvamust segab see, et me pole veel tõsiselt pihta saanud – ei kuumusega, ei vihmaga, ei hiidlainega. Kas võime loota, et nii jääbki?