“Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!“
Nii laulis kunagi „Apelsin“. Üks ajakirjanik võttis Saaremaa ooperipäevade ajal intervjuu. Ta alustas nentimisega, et ooper on ju hääbuv kultuurinähtus. On ju? Ei tea, mitu korda see ajakirjanik oli üldse ooperis käinud.
Oli teater, tuli kino, öeldi, et teatriga on lõpp. Tuli raadio, öeldi, et kontsertide ja ooperiga on lõpp. Tuli televisioon, öeldi, et kinoga on lõpp. Aga kõik on alles, muutunud ajas. Euroopa ooperiteatritesse on võimatu piletit saada.
Ükskord sõitsime koos abikaasaga Budapesti. Ilus linn, Kristi polnud seal käinud. Mida teha õhtul? Ooper? Mida mängitakse? Traviata! Suurepärane. Mitmes Traviata see meile oli? Vist neljas.
Ma olen suur raamatulugeja. Ka ilukirjanduses on raamatuid, mida olen mitu korda lugenud. William Somerset Maugham, Tammsaare „Tõe ja Õiguse“ neljas köide, Gailiti „Ekke Moor“, veel mõned. Selleks, et süveneda veelkord autori mõttekäikudesse. Aga raamat ise ei muutu. Ooperiga on teine asi. Neljas „Traviata“. Aga missugune on seekord lavastus, kes ja kuidas laulab Violetta osa, kas võtab kõrged noodid välja, kui haaravalt esitatakse „Joogilaulu“ jne. Alati isemoodi teistmoodi looming. Selles on elava kunsti võlu.
Selle aasta Saaremaa ooperipäevadel vaatasime „Traviatat“ viiendat korda. Mulle väga ei meeldinud, lavastus oli üle konstrueeritud. Aga Saaremaa ooperipäevad on kujunenud väga veetlevaks nähtuseks. Öeldakse, et need on valdavalt seltsielu nähtused ja nii mõnigi osaline näebki ooperit ainult üks kord. No ja mis sellest? Kuressaare kui keskkond on suurepärane, paljude tuttavate nägemine vabas õhkkonnas on ju mõnus.
Ooperietendustel käimine on terviklik nähtus. See hakkab peale ooperimajast, koosneb publikust, ja muidugi etendusest, selle lavastamisest ja osatäitjatest. Vanasti rõhutati, et teater algab puhvetist. Noh, ütleme, et enne etendust käia puhvetist läbi ja juua klaas šampust, mõnikord ka vaheajal, see on tõesti osa ooperietendusel käimisest.
Ooperimaja on alati linna tähtehitus. Tal on oma sümboolsus, oma ajalugu, oma roll kultuuris.
Me ju teame, mida tähendab eesti rahvale „Estonia“ maja.
Lähed õhtul ooperi- või balletietendust vaatama, saad omamoodi osa selle teatrimaja hingest, tema sümboolsusest, ja kõigest sellest, mis selles majas on toimunud.
„Estonia“ peab jääma, sellele kohale, säilitama oma hinge. Juurdeehitus on õige lahendus teatri võimekuse suurendamiseks. Siis hing ei kao. Mujale kolimine on mulle isiklikult eemaletõukav idee.
Millal oli esimene kord, kui käisin „Estonias“? Ei mäleta, aga see oli väga ammu. Kogu elu jooksul on olnud vähe neid etendusi, mida ma pole näinud.
Tartus, ülikoolis õppimise ajal (60ndate lõpus) oli muidugi „Vanemuine“, mida nimetati ka ülikooli üheksandaks teaduskonnaks. Kui sa „Vanemuises“ ei käinud, siis polnud sind olemas. Aga meie sõpruskond oli üldse väga teatrihuviline (on tänaseni). Mitu korda organiseerisime bussi ja sõitsime kogu seltskonnaga „Estonia“ etendusi vaatama. „Joanna tentata“ (Eino Tamberg), „Kratt“ ja „Barbara von Tisenhusen“ (Eduard Tubin). Need on eredalt meeles.
Enne Brüsselisse kolimist jõudsime käia lisaks „Estoniale“ ja „Vanemuisele“ ka Helsingis, Stockholmis, Peterburis ja Vilniuses.
Murrang tuli seoses kolimisega Brüsselisse, kus elasime kümme aastat (2004-2014). Arvestades, kui keskel on Brüssel, otsustasime sellest ajast võtta maksimumi Euroopa kultuurist, ajaloost ja loodusest. Sealhulgas ooperiteatritest.
Selgus, et tippteatrite ooperietendustele on pileteid suisa võimatu saada.
Ooperiteatritest alustasime Brüsseli ooperiteatri La Monnaie-ga, aga seal oli vähe etendusi, ja need, mida nägime, olid kehvad.
Võtsime sihikule Pariisi. Kiirrongiga tund kakskümmend kesklinna (Gare du Nord). Meile soovitati muretseda abonement. See õnnestuski, ja edasi saime igal kevadel Pariisi Ooperist pakkumise järgmiseks hooajaks. Kui tahtsid ise valida etendusi, pidid välja ostma piletid kuuele või seitsmele etendusele. Saime Pariisi sõita ainult nädalavahetustel, niisiis valisime ühe etenduse laupäeva õhtuks ja teise pühapäeva päevaks, ja nii planeerisime hooajaks kolm nädalavahetust.
Tagantjärele kokku lugedes nägime Pariisis ära ligi 60 etendust. Pariisi Ooper (Opera National de Paris) asub kahes majas. Üks on Opera Garnier, teine Opera Bastille. Opera Garnier või ka Palais Garnier on vana ooperiteater, mis ehitati keiser Napoleon III ajal 1861-1875 ja Napoleon III stiilis, arhitektiks oli Charles Garnier. See on vist küll kõige luksuslikum ooperimaja maailmas. Ja ka üks kuulsamaid. Saalis on ligi 2000 kohta.
Opera Bastille on moodne ooperiteater, ehitatud ühena president Francois Mitterrandi suurtest projektidest ja avatud 1989. Selle saalis on üle 2700 koha. Maja on üsna askeetlik, publiku jaoks on väljaspool saali vähe ruumi. Aga akustika on suurepärane ja toolid mugavad.
Etendused toimusid mõlemas teatrimajas.
Peale Pariisi ooperiteatri käisime muudes teatrites ka. Londoni Kuninglikus Ooperis (tuntakse ka paiga nimetuse – Covent Garden – järgi), Viinis, Milanos „La Scalas“ ja ka Budapestis. Kuulsatest teatritest jäi käimata Veneetsia „La Fenice“.
Õnnestus ära käia ka New Yorgis „Metropolitanis“ ja Moskva Suures Teatris. Suure Teatri saal osutus palju väiksemaks kui Pariisi ja Londoni ooperites, rääkimata „Metropolitanist“, mis on maailma suurim (3800 kohta).
Me pole muidugi mingid muusikateadlased ega teatrikriitikud, et anda põhjalik analüüs nähtud etendustest, aga mõned märkused siiski.
Mida öelda etenduste kvaliteedi kohta? Oli igasuguseid, oli suurepäraseid ja ka väga halbu. Ooperitest mängitakse põhilisel klassikat. Nii juhtubki, et me oleme näinud Verdi mitmeid oopereid mitu korda (siiski erinevates teatrites), samuti Mozartit, Wagnerit, Rossinit, Prokofjevit, Tšaikovskit ja teisi.
Ükskord sattusime oma abonemendiga Mozarti „Figaro pulma“ esietendusele Palais Garnier´s. See on vaieldamatult kõige halvem etendus, mida me kunagi oleme näinud. Isegi hullem kui Verdi „Aida“ „Estonias“. Publik saalis oli esinduslik. Ära tundsime endise Prantsuse peaministri Lionel Jospini ja kunagise üsna legendaarse kultuuriministri Jack (Jacques) Langi. Neil ka kultuuriminister Lang.
Natuke aega pärast etenduse algust hakkas publik karjuma. Kuulsime hüüdeid „Minge ära!“ Etendus jäi seisma. Pärast pausi mängiti siiski edasi. Aga inimesed lahkusid. Olime lõpuni. Aplaus oli hõre, osa saali juba tühi.
Mis oli viga? Mozart on ju kindel valik. Aga lavastus oli labane, täis rõvedaid nalju, ja nii halba maitset, kui võimalik.
Oleme tihti tähele pannud, et lavastajad teatris üritavad tihti kramplikult teha midagi „uudset“. Mõtet ei mingit, maitset ei mingit. Tagajärg on kohutav.
See ei tähenda, et poleks võimalik teha hea maitsega modernseid asju. Aga vähemalt arukas vaataja peab aru saama – miks nii? Mis on mõte? Mis on kujundi mõte? Mis sümboliseerib mida?
Enamik etendusi olid head. Suurte Euroopa teatrite eelis on, et neil on võimalik palgata väga häid lauljaid kõikidesse osadesse. Mozarti „Võluflöödis“ (modernne, aga hea maitsega etendus) laulis Öökuninganna osa maailma parim selle osa täitja, ungarlanna. „La Scalas“ laulis Puccini Toscat maailma parim Tosca osatäitja, hiinlanna. Nii vähemalt kavalehed väitsid. Aga kui mitte maailma parimad, siis ühed paremad kindlasti.
Suureks elamuseks olid alati Rudolf Nurejevi balletilavastused Pariisis. Nurejev ise oli ammu surnud, aga tema lavastusi mängitakse regulaarselt.
Londonis nägime Tšaikovski balletti „Luikede järv“, Kuninglikus Balletis (ikka selles Royal Opera House´s, Covent Gardenis). See oli üks meie erakordsemaid teatrielamusi. Teise vaatuse ajal (järvestseen) valitses saalis (2256 kohta) niisugune vaikus, et nööpnõela kukkumine oleks olnud hirmus müra.
Ooperit peetakse mõnikord väga kõrgkultuurseks nähtuseks. Tõesti, on olemas väga teadlik ooperipublik, kes tähelepanelikult jälgib, kuidas lauldakse Violettat, kuidas Greminit Tšaikovski „Oneginis“, kuidas Mefistot Gounod´ „Faustis“ jne. Maailmakuulsad lauljad Pavarotti, Maria Callas, meie Ain Anger on laulnud teatud aariad ülituntuks. Samuti teatakse hästi „Nabucco“, „Tannhäuseri“, „Nõidküti“ ja „Trubaduuri“ koorilaule. Aga kindlasti pole ooper ainult fanaatikutele. Ooperit saab nautida igaüks, kes armastab muusikat ja tunneb mõnu sellest tervikust, mille moodustavad ooper ise, ooperi publik ja ooperimaja.
Rossini, Verdi, Wagner, Tšaikovski – kõik on ammu surnud. Kas võib öelda, et nende ja teiste taoliste nimede juurde jääbki ooper pidama? Ooper hakkas peale õukondade kitsast ringist ja levis laiemale publikule. Ooperi ajaloost võib lugeda hiljuti ilmunud Orlando Figes´e raamatust „Eurooplased“, Tallinn, 2022.
Tõsi on, et enamasti mängitakse tuntud oopereid. Saalid on pilgeni täis. Miks see nii on, seda seletab ka Orlando Figes juba mainitud raamatus. Tuntud ooperid toovad täismaja. Ja kuna teatrid ei sõltu enam vürstidest ja rikastest soosijatest, siis on piletitulu oluline. Ja mängida tühjale saalile on mitte ainult majanduslik probleem, see on ka loominguliselt demoraliseeriv. Aga ooper ei saa ju pidama jääda. Siit tuleb teha järeldus, et uute ooperite lavale toomiseks on vaja täiendavat toetust. On see siis riik või mõni rikas fond või muu toetaja. Publik vajab uute teostega tutvumiseks aega. Samas võivad kõik klassikalised ooperid olla väga uudselt lavastatud.
Mainitud raamatus on ka kirjeldatud üht ooperikultuuri tähtsat aspekti. Ooperikultuur on rahvusvaheline. Muusika on ju paratamatult rahvusvaheline. Muusikat ei sega ükski keelebarjäär. Kui kutsuda esinema kuulsaid lauljaid, siis on paratamatu, et oopereid mängitakse originaalkeeles.
Muusikalavastused laiemas mõttes panustavad kultuuri endiselt, uuemal moel. Öeldakse, et Andrew Lloyd Webberi „Ooperifantoom“ on muusikal. Aga mis vahet on sellel teosel ooperiga? Ei mingit. Traagiline süžee, suurepärane, parimate ooperitraditsioonide stiilis muusika. Sama võib öelda Alain Boublil´i ja Claude-Michel Schönbergi „Hüljatute“ kohta. Ja kuidas saab unustada Georg Otsa ühte viimast hiilgerolli Mitch Leigh` muusikalis „Mees La Manchast“. Mille poolest see traagiline lugu erineb olemuselt näiteks Verdi ooperist „Don Carlos“?
Ning „Ooperifantoomi“ ja teisi samalaadseid muusikalavastusi mängitakse ju isegi tuhandeid kordi. Saalid on puupüsti täis.
Vanad laulumängud, ooperid, muusikalid, balletid, operetid – kõik see on tegelikult üks terviklik nähtus, milles ühinevad muusika, dramaturgia, teatrid kui keskkond ja elav publik. Meiegi kuulame mõnikord salvestusi, kuidas laulsid Pavarotti, Maria Callas, Šaljapin, Georg Ots ja teised. See on ka suurepärane. Aga elav etendus on siiski sündmus, mida me armastame. Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit. Nii laulis „Apelsin“.
Miks armastada ooperit?
Esiteks, tegemist on emotsiooniga, kus ühinevad muusika, lavastused, solistid. Ja maja ka. On äärmiselt mõnus vahetada mõttepinge mõneks ajaks emotsiooni vastu välja.
Teiseks, ooper on maailmakultuur. Muusika on rahvusvaheline, solistid on rahvusvahelised, ja ka oma, rahvuslikku ooperit mõõdab publik ikka rahvusvahelise mõõtkava järgi.
Kolmandaks, elu ilma kultuuritarbimiseta on kuiv, ebahuvitav, nüri. Ooper on üks võimalus.
Maailma kultuuripealinn on kahtlemata New York, Euroopa kultuuripealinnad on Pariis ja London.
Mida üks keskmine Eesti inimene võiks sihikule võtta, kui ta satub Pariisi ja tahab ammutada maksimaalset teadmist ja emotsiooni?
Pariis on väärt kohtade poolest hiiglasuur.
Kõigepealt soovitaksin ma lihtsalt Pariisis ringi kolada. Jalutada Suurtel Bulvaritel, jalutada piki Champs-Élysée´d Triumfikaareni. Tekib kujutlus belle epoque´st, ajast kui Pariis sellisena prefekt Haussmanni käsul välja ehitati.
Kõht läheb tühjaks. Pariisis on lõputu hulk häid restorane. Tõsi, kõige turistlikumas piirkonnas võib alt minna. On ülikuulsad restoranid, milles ma olen töistel söömaaegadel käinud, nagu „Plaza Athenée“, „Bristol“, aga need on kuidagi nii hõreda õhuga, et seal on raske ennast mugavalt tunda. Etemad on järgmise taseme restoranid. Neid on ka lõputult. Üks meie lemmikutest oli Le Grand Café des Capucines, kohe Opera Garnier lähedal. Meile meeldisid kirjanduses rohket mainimist leidnud restoranid la Rotonde, La Dome, La Closerie des Lilas.
Kui ooperit, siis tasuks püüelda ikka Opera Garnier´i. Ükskõik mida seal näidatakse. Maja on niivõrd ainulaadne.
Pariisis on suur hulk maailmakuulsaid muuseume. Kõik on huvitavad, raske on midagi eelistada. Louvre muidugi, aga see on hiigelsuur. Ühe korraga läbi käia on võimatu. „Mona Lisa“ vaatamisel on tarvis arvestada, et teie ees tungleb tohutu hulk aasia päritolu turiste ja pildile ligi pääseda on peaaegu võimatu. Õnneks on nad enamasti väiksemat kasvu ja üle nende peade näeb „Mona Lisa“ ära küll.