Reformierakonna auesimees Siim Kallas kirjutab, et pildid jutustavad. Üks suur rühm mehi marsib justkui mööda jaamaplatvormi. Ees on kõige keskel suur mees ilma eraldusmärkideta hallis sõjaväelises riietuses, tema kõrval poisike. Aga ei – see ei olegi poisike, see on Vova Putin, Vene ülemus.
Mees hallis on suur hiinlane – Xi Jinping, Hiina president, Šanghai organisatsiooni ülemus.
Mida ta mõtleb? Tema riik on suur ja võimas. Oleme ausad – tema riik on kõigist mööda läinud.
Üks põhimõte, millest lähtub Hiina maailmapoliitika, on: ei iial enam sadat aastat alandust! Silmas peetakse eelkõige sajandit, mis algas Pekingi konventsiooniga 1860. aastal. Inglased võtsid Hongkongi, venelased Primorje ja Ussuurimaa. Ja sülitasid hiinlaste peale. Kas Xi mõtleb sellele, et Baikali järv oli kunagi Hiina järv? Või mõtleb ta ainult Taiwanile ja Lõuna-Hiina merele? Xi on tark mees.
Hiina välispoliitikas on üheks tähtsaks dokumendiks Hiina-India leping 1954. aastast, mis sõnastab viis punkti:
- Vastastikune suveräänsuse ja terviklikkuse, puutumatuse (integrity) austamine;
- vastastikune hoidumine agressioonist (mutual non-agression);
- üksteise siseasjadesse mittesekkumine;
- võrdsus ja vastastikkune kasu;
- rahumeelne kooseksisteerimine.
Selle leppe 70. aastapäeval, 28. juunil 2024, pidas Xi suure programmilise kõne, nii et need punktid koos nendest spetsiifilise arusaamisega on tänaseni aus. Xi nimetab neid punkte rahumeelse kooseksisteerimise punktideks.
Ilus. Kui mitte arvestada, et selle kokkuleppega sai Hiina vabad käed Tiibeti hiinastamiseks.
Hiljutine Shanghai organisatsiooni tippkohtumine oli Hiina suurvõit. Kas sellega on moodustunud jälle kahepooluseline maailm? Kaks suurt – Hiina ja USA – ning liitlased ühel või teisel pool?
Kuhu paigutub selles kontekstis rahvuslik vabadusvõitlus, ma pean silmas võitlust Ukraina iseseisvuse eest?
Kas pole mitte nii, et kahe suure vahel käib võitlus Venemaa pärast ja Ukraina on selle võitluse tegur?
Andke mulle andeks minu lennukad mõtted.
Aga minu arvates oli president Trumpi kõige tähtsam strateegiline eesmärk lüüa tagasi Hiina pealetung maailmas ja USA-s endas. Selleks pidas ta vajalikuks muuta Venemaa oma satelliidiks. Mõelge vaid – ühine piir Hiinaga, hiiglaslikud loodusvarad, ei mingit jampsimist seadustega, tehakse nii, nagu vaja. Äritseja küsib: mis on hind? Vastus on: Ukraina liitmine Venemaaga, ukraina rahvuse likvideerimine.
Kui USA oleks Venemaast oma liitlase teinud (või teeks), oleks see Hiina maailmadomineerimise plaanile suur mure. Seetõttu on Hiinale kasulik, et Venemaa sõdib ja vajab seetõttu Hiina sõjalist tuge. Et Vova on nende kambas ja ei saa üksi hakkama.
Õnneks on maailm keerulisem. Äritsejaid ja ainujuhte segab igasuguste seaduste, inimõiguste, avalike suhete, rahvusvaheliste kokkulepete ja iseseisvate riikide huvide ämblikuvõrk.
USA on oma hegemooniale ise suure purustusjõuga miinid alla pannud. Suhete rikkumine liitlastega, väljapressimine, solvangud. Kui USA tahab maailmas edasi domineerida, siis ei saa ta sellega üksi hakkama. Õige sõber kaalub rohkem kui kuld (Eesti vanasõna).
Tõsi on, et Hiinast on saanud (paljuski tänu Ameerika Ühendriikidele) mõjuvõimas „teine number üks“. Ja neil ei näi olevat kiiret.
Uus elu, uus õnn (Suure-Jaani vanasõna). Peab mõtlema.