Euroopa riikidest ei ole veel kujunenud stabiilseid suurriike – kui on vaja liidrit, siis seda pole, kui on vaja otsustada, siis kõheldakse.
Kes vähegi kasvõi silmanurgast jälgib prantsuse ajakirjandust, selle jaoks on Sylvie Kauffmann suur nimi – ta oli mõnda aega Le Monde’i peatoimetaja, kuulus ajakirjanik. Eesti lugejaskonna käes on nüüd tema raamat „Pimedusega löödud“ originaalpealkirjaga „Pimedad“, „Les Aveugles“. Väike nüansivahe kah. Pimedus on igavene, pimedusega löödud võivad nägemise tagasi saada.
Kauffmanni raamat erineb mõnel määral arvututest angloameerika tekstidest. Autor on Euroopa, ja eriti prantsuse-saksa köögile lähedal, tunneb maitseid, mida angloameeriklased ei tunne.
Nimetaksin seda raamatut saatuseraamatuks, kus kirjeldatakse (meie) rahvaste saatust kujundanud valikuid ja otsuseid, mida reeglina teevad teised, need suured.
Paneksin siia komplekti Kauffmanni raamatule lisaks Sergi Plohhi „Viimane impeerium“, Roger Moorhouse’i „Devils Alliance“, Laurence Ree´i „Behind Closed Doors“ ja Kaarel Piirimäe „Roosevelt, Churchill and the Baltic Question“.
Valikud, intriigid, salakavalus, huvid. Ja lõpuks on väike rahvas see, kes ukse vahele jääb.
Müür langes 1989. Kahe Saksamaa asemel tekkis üks suur. Balti riigid said jälle iseseisvaks, tekkis iseseisev Slovakkia. Jugoslaavias puhkes verine kodusõda. Nõukogude Liit muutus Venemaaks. Euroopa Liit laienes plahvatuslikult 2004. aastal, NATO samuti.
Kõigi nende sündmuste keerises mängisid otsustavat ja juhtivat rolli Ameerika Ühendriigid. Eesti välisministrina ei saanud ma kunagi jutule Prantsusmaa ministriga, aga USA riigisekretär leidis minu jaoks alati aega. Stiilivahe. Eurooplaste roll oli ebaselge ja ebakindel. Euroopas etendas juhtrolli Prantsuse-Saksa duo. Ameerika varjus.
Kauffmann tunneb neid riike. Ja ta pole kriitikaga kitsi. Kui on vaja liidrit, siis seda pole. Kui on vaja otsustada, siis kõheldakse. Veel ei ole nendest kujunenud stabiilseid suurriike.
Kohati näib, et nii Prantsusmaa kui Saksamaa peale võib kindel olla, kohati sepitsetakse mingeid arusaamatuid läbirääkimisi väikeriikide kukla taga.
Siiski on tänaseks olud muutunud. Eriti Saksamaa on asunud ennast ja Euroopat sõjaliselt tugevdama, Prantsusmaal on ka potentsiaal olemas.
Sylvie Kauffmanni raamatus on vaja olulised tekstiosad pliiatsiga alla joonida. Selleks, et lähitulevikus sealt mõtteid ammutada.
Kauffmannil pole mingit ebaselgust ega ebamäärasust Venemaa suhtes. Venemaa on oht Euroopale ja igale tema väikeriigile eraldi. Venemaa tungis kallale Gruusiale ja Ukrainale, lämmatas veriselt mässu Tšetšeenias. Venemaa tahab hävitada piiririike, nagu alati. Vene oht ei kao mitte kunagi. Venemaa on oma agressiivsetes kavades leppimatu.
Mis saab siis, kui Ameerika meid üksi jätab? Kas ja kui palju võime me oma julgeoleku kavandamisel loota Prantsusmaa-Saksamaa teljele? Kui kindlad võime olla, et nad ühel hetkel ei otsusta hakata Venemaaga kokkuleppeid sõlmima? Üle meie peade?
Ja mida me ise sellises olukorras teeme? 1934. aasta riigipöörde kiitis kogu ühiskond heaks. 1940. aastal, kui sõlmiti baaside leping, ei hakanud sellele vastu ei avalikkus, ei parlamendi komisjon, ei ajakirjandus, ei sõjaväelased. Olime nõus. Ärme seda unustame.
Kauffmanni peale võib kindel olla. Tänaseid Prantsuse ja Saksa poliitilisi liidreid pole ka põhjust halvustada. Ajad on muutunud. Aga on seda kõike piisavalt?