Elektri ja vedelkütuste hindade subsideerimine, käibemaksu ja aktsiiside alandamine töötab energia kokkuhoiu vastu. See on lühinägelik ja kahjulik poliitika. Kütuse ja energia hindade muutumisega kaasnevad raskused tuleb tasandada riiklike ja kohalike sotsiaaltoetuste süsteemi abil.
“Eesmärk 55” (“Fit For 55”) pakett on väga suur asi. See on kogum suuri ja keerulisi algatusi, esialgu põhiliselt eelnõusid, mis peavad muutuma seadusteks. Peab olema selge, mis on oodatud ja kavandatud tulemus ajas ja ruumis. On kindel, et muutusi tuleb teha. Mõtelgem ja arutlegem üheskoos, mida ja kuidas.
Kuumus on tulnud, et jääda
Kliima soojenemine üks, kaks või kolm kraadi võib tunduda äärmiselt abstraktne, kuid lubage mul illustreerida, millises olukorras oleme juba täna. Äärmuslik kuumus, üleujutused, põuad, veenappus, merevee taseme tõus, liustike sulamine, metsatulekahjud, tuulemurrud ja põllumajanduslik kahju on juba reaalsus.
Neid mõjusid hakkavad enim tunnetama meie kõigi lähedased. Meie seas on palju neid, kelle lapsed või lapselapsed on sündinud käesoleval sajandil. Eluea prognoose arvesse võttes on just nemad need, kes on elus veel aastal 2100. Tendentse silmas pidades mõtlen, milline on maailm, milles minu lapselapsed peavad tegelema oma igapäevaste toimetustega.
Toon mõned näited. 25 aastat tagasi panin oma koduukse ees suusad alla ja läksin metsa suusatama. Nüüd on meil talvel suusatamise võimalused juhuslikud.
Viimaste aastate kuumade suvede kiuste olime abikaasaga seda meelt, et eestlane kannatab mõne kuuma päeva välja konditsioneerita. Sel suvel andsime alla ja soetasime konditsioneeri, teades väga hästi, et see võtab palju rohkem energiat kui kütmine.
Kuumus on nähtavasti tulnud, et jääda. Vaja on taimi kasta, sest ka veepuudus kummitab. Viimasel kahel aastal ründavad meie aeda lõunast siia sattunud ja kohanenud hiidnälkjad, keda tuleb kokku korjata ja hävitada iga päev. Nad on tulnud, et jääda. Mis on rohepöörde kavandatav tulemus Mauritiuse saarel ja minu koduaias? Mis on tulemus aastal 2050 ja 2100, mis on tulemused ja tagajärjed täna ja homme?
Tõepoolest, me räägime plaanidest kümneks ja veel paarikümneks aastaks. Aga mõeldes oma lastelastele, küsin ma eelkõige endalt: mis on 80 aasta pikk plaan?
Uus ja kaasaegne majandusmudel
Nüüd peamegi otsustama, kuidas toimetada, et saavutada kliimaneutraalsus ning kuidas tagada, et hammasrataste vahele ei jääks meie põllu- ja metsamehed.
Kuidas vähendada fossiilkütustel põhinevat energiat ja tõsta taastuvenergia tootmise osakaalu nii, et ohtu ei satuks meie energiavarustatus ning julgeolek ega tõuseks elektri hind?
Kuidas edukalt ümberstruktureerida Ida-Virumaa majandus?
Kuidas korraldada transport, et heiteid oleks vähem, kuid ei katkeks tarneahelad?
Kuidas optimeerida tarbimist ilma meie elustandardit kahjustamata?
Lahenduseks on uus ja kaasaegne majandusmudel, mida Euroopa püüabki luua. Eesti on tegelikult olnud üsna tubli. Oleme kasvuhoonegaaside emissiooni vähendanud 72 protsenti võrreldes 1990. aastaga ning selle näitajaga üks edukamaid Euroopa Liidus.
Täitsime eelmisel aastal eesmärgi, mis oli seatud aastaks 2030. Üleminek taastuvenergeetikale juba toimub. Fossiilkütustest tekkiva jalajälje vähendamine loob energeetikas täiesti uued võimalused.
Oleme endiselt Euroopa metsarikkamaid riike. Oleme loomas kaasaegset raudteeühendust Euroopaga, mis vähendab oluliselt keskkonnareostust transpordis. Oleme edendamas ringmajandust, et meie tarbimisel ei oleks senist jalajälge.
Oisus on avatud biometaani tootmisjaam, Imaveres saab puidust toota ligniini ja puidusuhkrut. Meie idufirmad tegelevad aktiivselt energiatõhususe, taastuvenergeetika ja nutiliikluse lahendustega. Meie hoonete renoveerimine ja uute ehitamine energiatõhusaks on eesrindlik.
Kogu see panus annab selge sõnumi ja lootuskiire meie ettevõtjate innovatsioonist ja arendustegevusest. Need on alles esimesed sammud. Kuna kliimaneutraalsust toetab järjest juba ka kahe valitsuse koosseis, võiks sellest järeldada, et saavutame keskkonnapoliitikas sarnase erakondadeülese konsensuse, nagu oleme viimased kolmkümmend aastat hoidnud Eesti välispoliitikas.
Kas meie tublidusest piisab?
Vältimatult peame osalema globaalses kliimapoliitikas. Ei kujuta kuidagi ette, et saame ainult oma jõududega midagi teha polaarjää sulamise takistamiseks ja sellega kaasneva merevee taseme tõusu tõrjumiseks.
On öeldud, et Eesti ja Euroopa Liit ei saa mõjutada maailma kliimat, kui Hiina, India, Ameerika Ühendriigid ja teised ei panusta sarnaste meetmetega. Ei ole mõtet vaielda, kas kliima soojenemine on looduslik paratamatus, või täielikult või osaliselt inimtekkeline nähtus. Kuid hea on tõdeda, et Glasgow kliimakonverentsil ei kahelnud inimtekkelisuses enam ükski osaleja.
Nüüdseks oleme saanud pardale ka eelnimetatud riigid, mis on võtnud ette drastilisi samme. Need ei ole mitte üksnes sammud süsinikuheite vähendamiseks, vaid ka uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks, olgu see taastuvenergiasse ja taristusse investeerimine või süsiniku püüdmine.
India puhul on muljetavaldav, et juba 2030. aastaks on plaan suurendada taastuvenergia osakaalu 50 protsendile, peamiselt päikeseenergia baasil. Hiina on öelnud, et loobutakse investeeringutest söekaevandustesse väljaspool riigipiiri ja juba praegu investeeritakse hoogsalt taastuvatesse energialahendustesse.
Need on võimalused, milles Euroopa ettevõtja ja tarbija võib jääda pealtvaataja rolli, kui me ei sammu või jookse veelgi kiiremini. Teisisõnu, tsiteerides “Alice Imedemaal” autori Lewis Carrolli mõttetera: “Et püsida paigal, tuleb joosta kõigest väest”.
Rohepööre nõuab haritust
Rohepööre peab olema kodanike rohepööre, inimeste rohepööre, mitte valitsuste ega ka Euroopa Komisjoni rohepööre. Rohepöörde elluviimisele teevad kahju agressiivsed ja väga häälekad huvigrupid – olgu need kliimamuutuste eitajad või hoopis äärmuslikud keskkonnaühendused –, kes ei tunnista mingeid muid vaateid, ei tunnista enamust ja on valmis koguni vägivallaks.
Rohepööre ei tohi olla ka mitte mingite huvigruppide plaan endale soodsate toetuste kaudu täiendavate kasumite kindlustamiseks.
Mida see kõik tähendab? See tähendab, et seda ei juhi mingi uus plaanikomitee käskude ja keeldudega, vaid ühiskond ja majandus on korraldatud niiviisi, et iseregulatsiooni abil saavutatakse rohepöörde eesmärgid. See tagab mitte ainult kliimakatastroofi vältimise, vaid sellegi, et ka 80 aasta pärast elavad inimesed paremini ja nii majanduslik kui ka sotsiaalne ja keskkondlik heaolu kasvab.
Majanduslikult on rohepöörde elluviimiseks vaja kolme sammast: investeeringuid, õiglast hinnakujundust tavapäraseks toimimiseks ja sotsiaalpoliitikat, et muutustega kohaneda ja võimalike kriiside tagajärgedest üle saada.
Investeeringuteks on meil praegu märkimisväärsed rahalised ressursid. Euroopa Liit on taastekava jaoks andnud tohutu summa. Meie risk on selle raiskamine, ebaotstarbekas kasutamine.
Euroopa rahavihm loob meis illusiooni, et see võib kesta igavesti. Kas tõesti ka 80 aastat? Peame oma mõtteviisi muutma. Meie rahalised vajadused tuleb kas lähemas või kaugemas tulevikus katta meie oma võimalustega, maksta ise kinni võimalikult palju hüvesid ja korjata tasakaalustamiseks piisavalt makse.
Euroopa siseturu õiglase toimimise tagamiseks on välja töötatud detailsed ja mahukad konkurentsireeglid, millest kinni pidamist järgitakse karmilt. Konkurentsireeglite üks tähtis osa on riigiabi reeglid. Riigiabi on lubatud struktuurseteks ümberkorraldusteks ja strateegilisteks investeeringuteks, mitte ülalpidamiskulude katmiseks.
Seoses rohepöörde plaaniga on riigiabi kasutamise võimalusi oluliselt suurendatud. Meie risk on see, et me näeme teravalt tänase pärastlõuna vajadusi, aga mitte homse ega ülehomse vajadusi. Meil on riigiabi raiskamise ja vale kasutamise kogemus olemas. Püüame seda meeles pidada ja vigu vältida.
Omal ajal oli Eesti rahanduse üheks põhiliseks juhtmõtteks luua võimalikult soodne keskkond ettevõtlusele, et võimalikult kiiresti luua majanduslik heaolu, mis ei jää maha Euroopa riikidest. Selleks oli vaja investeerida tootmisvõimsuse kasvu.
Nüüd peame vaatama otsa riigi rahandusele, et küsida, kuidas meie praegu kehtiv süsteem vastab uutele väljakutsetele, rohepöördele ja sellega seotud tehnoloogilise ja sotsiaalse pöörde vajadustele.
Vajalik on omavalitsuste kaasamine tuleviku investeeringutesse. Suur tuulepark või mõni muu investeering näib midagi võõrast ja tülikat, millele kohalikud elanikud ehk valijad vaatavad kahtluse ja umbusuga. Omavalitsusi kaasamata jäämegi võitlema kuulsa nähtusega “Mitte minu tagaaias”, mis on inglise keelse tuntud lühendina NIMBY.
Hiljuti kaasati põhiliselt taastuvenergiale suunatud ettevõtte Enefit Green kapitali laiendamisse suur arv kodanikke. See on väga positiivne sündmus. Inimesed vaatavad tulevikku, milles taastuvenergia tootmine on üks võtmeküsimus.
Omavalitsused ja kogukonnad on vaja kaasata tulevikuprojektidesse kui osanikud. Omavalitsused (või organiseerunud kogukonnad) võiksid saada vähemalt veerandi suuruse osaluse uues projektis. See eeldab muidugi rahandusliku poole kokku leppimist. Milline on investeerija panus, omavalitsuse ja riigi panus, ja millised on kõikide osapoolte kohustused ja vastutus. Nii peaks kujunema õiglase tulude ja kulude, hüvede ja kohustuste jagamise mehhanism.
Omavalitsuste kaasamine on ka rohepöörde jaoks vajaliku sotsiaalpoliitika tähtis osa. Just omavalitsused puutuvad kõige otsesemalt kokku inimestega ja nende muredega, antud juhul ka rohepöördest tekitatud raskustega.
Tõsi on, et kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja sotsiaalpoliitikat, mis teeks muutused tarbimises ja tootmises vastuvõetavaks. Selleks on vaja mõistlikku toetuste süsteemi. Aga see peab olema suunatud inimesele, mitte tootele ega teenusele.
Muidugi ei saa sotsiaalprobleemide lahendamist ainult omavalitsustele jätta. Riiklikul hariduspoliitikal on tähtis roll noore põlvkonna suhtumiste ja käitumismudelite kujundamisel. Rohepööre nõuab ka kõikide meie haritust, meie arusaamist loodusnähtustest ja -protsessidest.
Looduslikke ressursse on vaja kokku hoida. On vaja kokku hoida vett, metsa, maavarasid, energiat. On vaja kokku hoida praegu ja 30 ning 80 aasta pärast. Seda ei saa teha käsumajanduse võtetega, käskude ja keeldudega. Pika plaani jaoks on vaja majanduslikku mehhanismi. Ja selle põhiliseks elemendiks on õiglane ja õige hinnakujundus.
Igasugused subsiidiumid, kunstlikult alandatud hinnad, tasuta tooted ja teenused töötavad rohepöörde vastu. Ressursside suur raiskamine on tasuta ühiskondlik transport.
Tervitan pakendite maksustamise otsust. Vaieldamatult on see samm ressursside säästliku kasutamise suunas.
Juba aastal 1513 kirjutas Niccolo Machiavelli, et valitseja peab olema kitsi. Kui valitseja teeb kingitusi, teeb ta head vähestele ja halba paljudele.
Taastuvenergia võimsused on mõeldud elektri tootmiseks. Pärast sellesuunaliste investeeringute rakendumist tuleb see elekter kinni maksta tarbijatel. Me tahame energiat kokku hoida. Seetõttu pole loogiline riigieelarve teiste tulude ja kulude arvelt soodustada elektritarbimist. Taastuvenergia toetused (100 miljonit eurot aastas kellegi lisakasumit) peavad jääma minevikku.
Elektri ja vedelkütuste hindade subsideerimine, käibemaksu ja aktsiiside alandamine töötab energia kokkuhoiu vastu. See on lühinägelik ja kahjulik poliitika.
Kütuse ja energia hindade muutumisega kaasnevad raskused tuleb tasandada riiklike ja kohalike sotsiaaltoetuste süsteemi abil. Ei saa olla nii, et valitsuse poolt subsideeritud hindade kaudu võidavad ka jõukamad inimesed, kellel seda üldse vaja pole. Subsideerimine on pöördvõrdeline kokkuhoiuga.
Rohepööre on ka tehnoloogiapööre
Maailmas toimub tehnoloogiate võiduarendamine – kes on esirinnas, saab oma tehnoloogiat teistele müüa. Siin saame õppida parimatelt.
Taani riik hakkas tuuleenergiat arendama juba 1970. aastatel pärast kivisöe tootmisel põhinevat energiakriisi. Tänu sellele toodavad nüüd pea pooled kogu maailma tuuleturbiinidest Taani ettevõtted. Neil on suur konkurentsieelis, pikaajaline kogemus ja parimad tehnoloogiad meretuuleparkide ehitamisel.
Just nimelt Taani ettevõtte Örsted tuleb appi oma teadmiste ja oskustega, et ehitada ka suuremahulist Liivi lahe tuuleparki. Samuti on meil õppida Taani kollektiivselt omandatud tuuleturbiiniühistute süsteemist.
Euroopa Liidu ja Eesti huvides on olla rohetehnoloogiates esimene. See on meie ettevõtjate võimalus luua turg keskkonnasäästlikele teenustele ja innovaatilistele ärimudelitele.
Roheleppega võetud eesmärgid ei ole seega ainult keskkonna huvides. See on ka jätkusuutlik ja uut arenguhüpet võimaldav majandusmudel, hüpe tulevikku ja meie võimalus olla selle ajamasina reisijad. Edu meile sellel teekonnal!