Mida võõramatena me ennast Euroopas tunneme, seda võõramaks meid seal ka peetakse.
Ega sinna Euroopa Parlamenti ei saa pressida, kui ei teaks kuulsat lauset: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ See ilmus Noor-Eesti programmilises kirjutises 27. veebruaril 1905.
Täna on Eesti Euroopa Liidu liikmesmaa, liidu osa, mida me enesestmõistetavusega kirume. Teleajakirjanikud küsivad tänaval inimestelt – kas te olete rahul, et Eesti on Euroopa Liidu liige? „Oo, jaa,“ vastab enamus, saame vabalt ringi sõita. Ajakirjanik on selgesti pettunud. Keegi peaks ikka midagi krõbedat ütlema. Kuidas Euroopa Liit meile halb on.
Tippajakirjanik teeb telesaates selge vahe: eurooplased – see tähendab „nemad“, eestlased, see tähendab „meie“.
Ei, sõbrad, me oleme küll eestlased, aga me pole veel kaugeltki eurooplased. Euroopa on midagi kauget ja võõrast. Natuke ajab hirmu nahka. Soomlased – need on peaaegu „omad“. Aga kreeklased? Itaallased?
Muide, mida võõramatena me ennast Euroopas tunneme, seda võõramaks meid seal ka peetakse.
Mind paneb ka tänases europarlamendi valimiskampaanias muigama, kuidas inimesed lubavad leegitsevalt kaitsta Euroopa Parlamendis Eesti huvisid. Oleks huvitav, kui keegi selle lahti seletaks.
Ilmub meie seitse valitud parlamendisaadikut parlamendi plenaaristungite lävele ja kuulutavad, et nad tulid siia „Eesti asja“ ajama. Tore, hüüab ülejäänud seitsesada. Teid me oleme just oodanud – et lõpuks saaks keegi „Eesti asja“ ajada. Polegi nagu midagi muud teha.
Muide, ma ei kahtle, et kogemustega parlamendisaadikud teavad, kuidas rattad ringi käivad. Aga kasulik on rääkida valijatele igasugust mütoloogiat, ja siis lõpuks öelda, nagu Cato Vanem, „muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada.“ See tähendab, Eesti valitsus on vaja maha võtta. Sellel pole küll eurovalimistega suurt pistmist, aga südame teeb soojaks ikka.
Eesti huvisid saab ja võib muidugi kaitsta. Ministrite nõukogu, kust vanasti Eesti ministrid sageli puudusid, parlamendi komiteed, poliitilised rühmad. Aga selles on üks suur tõsiasi – üksinda ei tee mitte midagi ära. Ministrite nõukogus on vaja teiste riikide ministreid, parlamendis mõttekaaslasi.
Selleks, et „oma asja“ ajamisel edukas olla, peab endale selgeks tegema, mis on „Euroopa asi“ ja kuidas oma huvisid Euroopa huvidega sobitada.
Mida tugevamad on ühishuvid, seda rohkem kasu saavad sellest ka liikmesriigid.
Euroopa Liit kui riikide ühendus on omamoodi ebatavaline kooslus. Palju väikesi, omakasupüüdlikke, kitsarinnalisi, vastuolulise ajaloo, tülisid täis naabrussuhetega riike, kes kõik on kokku leppinud ühistes põhimõtetes ja otsustanud koos ühist asja ajada. See on ebaloomulik. Euroopa Liitu ei hoia koos ühegi suurriigi armee ega KGB. Ja ometi – Nõukogude Liidus ennustati 1950ndatel selle liidu vältimatut lagunemist. Aga seda ei juhtunud.
Kuid küsime endalt, kas liikmesriikide väiklus, omakasupüüdlikkus, kitsarinnalisus ei vii seda liitu selleni, et täitub Venemaa unistus – lagunebki ära?
Brexit ja Ukraina sõda on teinud Euroopa Liidu tohutult tugevamaks. Aga edaspidi sõltub palju nendest poliitikutest, väikestest ja suurtest, kildudest ja rühmadest, kas Euroopa vaenlased saavad oma tahtmise ja nende unistused täituvad.
Tänu poliitiliste rühmade ja rühmakeste kemplemisele lõpetas Eesti parlament 1934. aastal autoritaarse valitsemisega. Eurosaadikute ja nende rühmade vaheline omakasupüüdlikkus võib halvata „ühise asja“.
Punnitage kõvasti ühise „Euroopa asja“ nimel, lugupeetavad eurosaadikud!