Kui nõukogude ajal oli sooduspensionitele kvalifitseerujate tööandja riik, siis praegu see enamasti nii ei ole. Aegunud on ka suur osa ametikirjeldustest, mis mingile osale elanikkonnast aga jätkuvalt varasema pensionile jäämise õiguse tagavad.
Enamik Eesti inimesi jääb pensionile 65-aastaselt. Mõningate ametite puhul on see vanus madalam, mingitel puhkudel lausa 40 eluaastat. Varasema pensioniõiguse tagab eelmise sajandi keskpaigas Nõukogude Liidus loodud ja 1990ndatel sealt üle võetud sooduspensionile õigust andvate ametite nimekiri. Kaasaegses Eestis ei ole see enam aga ei otstarbekas ega jätkusuutlik. See on aegunud ja paljud 70 aastat tagasi tervist kahjustavatena üles märgitud ametikohad on lakanud olemast või ei kujuta karminenud töökeskkonna nõuete läbi inimese tervisele enam ohtu.
Nii oleme saatnud kooskõlastamisel seaduseelnõu, mille eesmärk on 2030. ja 2036. aastaks (olenevalt staažinõude pikkusest) lõpetada sooduspensioniks vajaliku staaži kogumine. Konkreetse reformi olulisusest on räägitud viimased 30 aastat, kuid seniajani ei ole ühegi ministri eestvedamisel süsteemi sisulise ümberkavandamisega edasi liigutud. Poliitiliselt on see mõistetav, pahandab see ju potentsiaalselt paljusid võimalikke valijaid. Sellele vaatamata oleme aga erinevate ametiühingutega kõnelustes olnud, et vajalik uuendus parimal võimalikul moel läbi viia. Selliselt, et inimesed oleksid otsustusprotsessidesse kaasatud ning tunneksid end jätkuvalt kaitstuna.
Vana süsteemi kaotamine looks niisiis võimaluse maksta pensione õiglasemalt. Kui toona maksti tervist kahjustavatel ametitel töötavate inimeste eest kõrgemat sotsiaalmaksu ja seeläbi oli võimalik töötajatel varem pensionile jääda, siis täna see enam nii ei ole. Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel võeti ametialade nimekiri peaaegu muudatusteta üle ning sotsiaalmaksu määr ühtlustati, õigus minna varem pensionile jäeti aga alles. Pensioniea sidumine ajast ja arust ametialade nimekirjaga on niisiis ebaõiglane ka teiste pensioniealiste suhtes. Ühesuguse sotsiaalmaksu tingimustes tähendab see seda, et varem pensionile jäävate pensionid makstakse kinni teiste pensionäride pensionide arvelt. Eesti on muide üks kahest viimasest endisest ida-bloki riigist (teine on Horvaatia), kus sooduspensionite süsteemi jätkuvalt reformitud pole.
Täna ei saa me töökoha mõju tervisele hinnata vaid ametinimetusest tulenevalt. Inimese üldist töövõimekust määravad individuaalne füüsiline ja vaimne seisukord. Ajaga on paranenud nii töötingimused kui muud toetavad meetmed. Väga ühepoolse ning iganenud, palju segadust tekitava nimekirja asemel peaksime inimestele lähenema individuaalselt ja siduma õiguse saada riigilt hüvitist meditsiinilise hinnanguga, kas inimesel on võimalik tööturul jätkata või mitte. Nii on tänaseks näiteks neile, kellel töövõime tervisekahjude tõttu vähenenud, juba loodud saamata jäänud tulu kompenseerimiseks töövõimetoetus ja töötusriski kaitseks töötuskindlustushüvitis. Kohandamisel on ka tööturuteenused, et karjäärivahetus toetatud oleks ja ühtlasi vaatame üle kolmanda samba reeglid soodustamaks tööandjapensioni kogumist. Nende eesmärkide seadmisel on oma osa olnud ka just nimelt ametiühingutel, kellega koos ülemineku kallal töötanud oleme.
Sooduspensionitele täiendavalt kuluva sotsiaalmaksu eest oleksime eelmisel aastal saanud vanaduspensionäridele maksta ühekordset 140 euro suurust toetust. Mullu sai soodustingimustel vanaduspensioni 31 130 inimest, kes moodustasid kõikidest vanaduspensionäridest ligi 10 protsenti. Täiendav kulu varasema pensioni maksmisest üldise pensionieani oli aastas 33 miljonit eurot. Väljateenitud aastate kohta sai pensioni 2530 pensionäri, kellele oli täiendav kulu 10,2 miljonit eurot aastas.
Kunagine sooduspensionite süsteem vastas tolle aja tööspetsiifikatele, sotsiaalkaitse süsteemile ja demograafilisele olukorrale, modernsesse Eestisse see aga ei sobi. Nõuded tööandjale on kasvanud ning paljudel sooduspensionide saajatel pole tegelikkuses ka töövõime langenud. Soodustingimustel vanaduspensionide ja väljateenitud aastate pensionide süsteem ei soodusta inimeste töötamist vanaduspensionieani, kuna annab võimaluse jääda noorelt pensionile ning teatud juhtudel motiveerib inimest ka töölt lahkuma. Vananeva ühiskonnaga Eestis, kus aga töökäsi jääb pidevalt vähemaks ja ülalpeetavata arv aina kasvab, ei saa me eelistada süsteemi, mis loob tööealistele ning -võimekatele inimestele võimaluse tööturult nõnda varajaseks lahkumiseks.
Küll aga saab edaspidi, lähtuvalt tööstaažist, jääda pensionile kuni viis aastat enne ametlikku vanaduspensioniiga. Vanaduspensionile jäämist võib ka edasi lükata ning soovi korral veel tööd teha. Sel ajaperioodil on võimalik pensioniväljamaksed peatada ning selle arvelt pensioni suurendavat sotsiaalmaksu juurde koguda. Pensionimaksete peatamise eest maksab riik ka nö intressi ja suurendab seeläbi tulevikus makstavat pensioni.
Lisaks on võrreldes 1991. aastaga ja varasemaga, ümberõppevõimalused oluliselt avardunud ning elu jooksul uue hariduse omandamine ja karjääri leidmine on saanud tavapäraseks. Elukestvas õppes osalejate määr on aasta aastalt tõusnud ja oli 2019. aastaks 20,2% 25-64 a seas. Teadusuuringud on näidanud, et aktiivsena püsimine ja ühiskonda panustamine, sh töötamine, hoiab inimest kauem tervena. Niisiis tuleb ühelt poolt leida moodusi inimeste aktiivse eluviisi säilitamiseks ja teiselt poolt individuaalseid võimalusi nende toetamiseks, kelle jaoks töötegemine enam võimalik ei ole. Sooduspensioneid määrataks veel aastakümneid, kuid praegu valminud eelnõu on siiski sammuks kõigi jaoks õiglase pensionisüsteemi poole.