Pensionide tõstmisega on vaja jätkata ka järgmistel aastatel. Samuti ei tohiks tõstetud pensioni osa ära süüa tulumaks, keskmine pension peaks saama ja jääma tulumaksuvabaks. Riik ei peaks ühe käega andma pensionitõusu ja teisega võtma tulumaksuna tagasi tõstetud osa, kirjutab Signe Riisalo.
Ühel päeval me kõik jääme vanaks, ütleb fraas tuntud poplaulust. Kuid me ei pea tingimata vanaks jääma, võiksime rohkem väärtustada ja edendada aktiivsena vanaks saamist. Vanaks saamise osa on pensioniikka jõudmine, millega peaks kokku käima ka elamisväärne pension ning töötamine vaid siis, kui selleks on soov, mitte aga vajadus tagada ellujäämiseks esmavajalikku.
Loomulikult on selleks tarvis tõsta pensione ja mitte ainult. Keskmise pensioni maksuvabaks muutmine jätab pensionäridele kätte ka selle tõusu osa, mille praegu tulumaks ära sööb. Tõsi, sellest võidavad keskmise pensioni saajad, kes võib-olla ka veel töötavad. Leian, et riik ei peaks ühe käega andma pensionitõusu ja teisega võtma tulumaksuna tagasi tõstetud osa.
Pensionitõus peab jätkuma ka järgnevatel aastatel
Iga-aastast pensionide indekseerimist mõjutab ka eelmise aasta pensioni suurus. Nii on ka tänavune pensionide erakorraline tõstmine lisaks indekseerimisele seemneks järgmise aasta tõusule.
Aprilli algusest jõustus pensionitõus, millega kasvavad pensionid keskmiselt 1,6 protsenti. Koos erakorralise pensionitõusuga kasvas keskmine, 44-aastase staažiga vanaduspension 24 eurot, 528 eurolt 552 euroni. Eelmise valitsuse otsusena lisandub sellele veel ühele vanemale pensionilisa tõus lapse kasvatamise eest.
Kõige kehvemal järjel pensionäride ehk rahvapensioni saajate, keda on Eestis ca 3000, sissetulekute järeleaitamiseks suurenes rahvapensioni määr 30 euro võrra, millega tõusis rahvapension 255 euroni.
Erakorraline pensionitõus on vaid üks osa suuremast pildist, millega soovime vanemaealiste heaolu tõsta. Terviklik lähenemine vanemaealiste väärtustamisele võimaldab neil tunda end väärika ja väärtuslikuna, rahuldada oma sotsiaalseid ja inimlikke vajadusi, saada osa avalikust- ja kultuurielust, hoida vaim virgena ja hing erksana, teha soovi korral südamelähedast tööd või panustada ühiskonda muul viisil. Näiteks toetades vabatahtlikuna teisi vanemaealisi või edendades kogukonnaliikumist.
On hea meel, et järjest enam on levimas mõtteviis, et vanemaealine on väärt töötaja ning kogukonnaliige oma kogemuste ja teadmistega. Sellele keskendus ka ülemöödunud aastal toimunud sotsiaalkampaania “Vanus on väärtus”, mille fookuses oli eakama töötajaskonna motiveeritus ja vajalikkus.
Tallinna ülikooli arenguprogrammiga “Vanemaealiste huvikaitse võimekuse arendamine” pakutakse organisatsioonide esindajatele koolitusi selleks, et luua toetavat keskkonda aktiivsena vananemiseks ja osata selleks teadlikult tekitada vajalikke muutusi.
Käesoleva aasta märtsikuus kutsusin kokku vaimse tervise staabi koos ekspertidest koosneva mõttekojaga, et töötada välja leevendusmeetmeid pikaleveninud kriisist tingitud stressitaseme tõusule. Vaimse tervise küsimused puudutavad kõiki elanikkonnagruppe, sealhulgas vanemaealisi, keda ei kammitse mitte üksnes koroonaviiruse leviku piiramiseks kehtestatud kehtestatud liikumispiirangud, vaid tihti ka üksindus, hirm ja ärevus.
Viimastel kuudel jälgime murelikult pensioni teisest sambast lahkujate arvu, mis sunnib meid ühiskonnana võtma rohkem vastutust üksikisiku majandusliku toimetuleku eest pensionipõlves. Solidaarsuspõhimõttel toimiv pensioni esimene sammas on justkui tuleviku päästerõngas, kuid tööealiste osakaalu vähenedes eesolevatel aastatel saab surve ühiskonnale olema suur.
Toimetulek sõltub ka pensionieas eeskätt meist endist ja sellest, kui hästi oleme väärikaks vanaduspõlveks valmistunud. Kas loodame ühiskondliku ressursi ümberjagamise solidaarsuspõhimõttele ehk esimesele sambale või oleme loonud endale turvalist ja aktiivset pensioniaega võimaldava sissetuleku teise ja kolmanda pensionisamba toel?
Igal juhul tuleb arvestada, et ka tulevikus on esimese samba pension pigem väike ning laheda äraelamise jaoks on mõistlik ise juurde koguda. Üks võimalus selleks on see, et tööandjad lülitavad motivatsioonipaketti nn tööandjapension. Tõsi, seda võimalust kasutatakse Eestis veel liiga vähe.
See kõik viitab sellele, et pensionide tõstmisega on vaja jätkata ka järgmistel aastatel. Samuti ei tohiks tõstetud pensioni osa ära süüa tulumaks, keskmine pension peaks saama ja jääma tulumaksuvabaks. Oma tulevase pensioni pärast peaksid hoolt kandma aga kõik töötajad ja tööandjad juba praegu, sest ainult üheskoos saame luua eeldused inimväärseks pensioniks. Nii et me ei peaks kartma vanaks jäämist, vaid hoopis tunduma rahulolu ja heameelt vanaks saamise üle.
Pensioniealiste toimetulek Eestis
Absoluutses vaesuses elavaid vanemaealisi ehk sellises olukorras olevaid inimesi, kes ei suuda end ära elatada, on Eestis vähe. 2019. aastal elas absoluutses vaesuses 2,3 protsenti Eesti elanikest ning 65-aastastest vanemaealistest elas absoluutses vaesuses alla ühe protsendi.
Absoluutse vaesuse piir oli 2019. aastal 221 eurot üheliikmelise leibkonna kohta. Samal ajal aga suhtelise vaesuse määr, mis on sissetulekute ebavõrdsuse näitaja, oli kõige kõrgem just 65-aastaste ja vanemate inimeste hulgas ja seda peamiselt seetõttu, et selles vanusegrupis on tööhõive väiksem ja elatakse tihti üksi.
2019. aastal elas statistikaameti andmetel 41,4 protsenti 65-aastastest ja vanematest inimestest ja 76,8 protsenti üksinda elavatest 65-aastastest ja vanematest inimestest suhtelises vaesuses ehk nende netosissetulek jäi alla suhtelise vaesuse piiri (611 eurot).
2018. aasta pensioni adekvaatsuse raporti kohaselt on pensionid vaesuse leevendamisel võtmetähtsusega, sest pension on peamiseks sissetulekuallikaks vanemaealistele. Pensionide piisavus tähendab seda, et pensionärid ei ole vaesusriskis ja neil on võimalus osaleda avalikus, sotsiaal- ja kultuurielus. Viimane aitab omakorda leevendada teist olulist vanemaealiste probleemi, milleks on üksindus ja sotsiaalsesse isolatsiooni jäämise risk.
Euroopa Komisjon on oma iga-aastases Eesti riigiraportis korduvalt tõstatanud vanemaealiste vaesuse temaatika. Viimases raportis tuuakse taas välja asjaolu, et vanemaealiste (65-aastased ja vanemad) suhtelise vaesuse määr on Eestis endiselt väga kõrge. Eesti vanemaealiste suhtelise vaesuse määr on Euroopa kõrgeimate hulgas, oleme Läti ja Bulgaaria järel kolmandal kohal.
Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi iseloomustab teiste EL-i riikidega võrreldes madal sotsiaalkaitsekulutuste osatähtsus SKT-s. Sama kehtib ka vanaduspensionide kohta. Eesti riigi kulutused vanaduspensionidele on ühed väiksemad Euroopas. Euroopas kulus 2018. aastal vanaduspensionidele keskmiselt 10,1 protsenti SKT-st, kui Eestis oli see vaid 6,4 protsenti SKT-st.