Kõige enam vajavad tuge üksi elavad pensionärid, üksi last kasvatavad vanemad ja töötud, kelle hulgas on ka absoluutse vaesuse määr kõrge. Nii peame esmajoones keskenduma neile, kes on kõige haavatavamad, kirjutab Signe Riisalo.
Statistikaamet avaldas eelmisel nädalal andmed Eesti inimeste hakkamasaamise kohta ja need annavad lootust, et hästi toimetulev Eesti on eesmärk, mille nimel saab tööd teha ja peab töö jätkuma.
Võrreldes 2022. aastaga langes suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal rahvastikus 2,3 protsendipunkti ja absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal 0,8 protsendipunkti võrra. 2023. aasta näitajad on vastavalt 20,2 ja 2,7 protsenti elanikkonnast. Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 274 800 inimest, mida on pea 29 000 võrra vähem kui 2022. aastal. Absoluutset vaesust koges 2023. aastal ligi 36 400 inimest ehk 11 300 inimese võrra vähem kui aasta varem.
Suurimad mõjutajad nende näitajate paranemisel on olnud palga, pensionite, laste ning peretoetuste tõusud. Läbi aastate on suhtelise vaesuse määr olnud kõrgeim üksi elavate vanemaealiste ning üksikvanemaga leibkondade seas. 2023. aastal nägime aga enim langust just nimelt nendes leibkondades.
Kõige enam vajavad edaspidigi tuge üksi elavad pensionärid, üksi last kasvatavad vanemad ja töötud, kelle hulgas on ka absoluutse vaesuse määr kõrge. Nii peame esmajoones keskenduma neile, kelle jaoks on hakkamasaamine on kõige keerulisem, ja seda läbi teenuste kui toetuste.
Oleme selleks viimastel aastatel mitmeid samme astunud. Inimeste toimetuleku parandamiseks oleme tõstnud ja tõstame jätkuvalt pensione. Eelmisel aastal toimus viimase 15 aasta suurim pensionitõus ning vanaduspensionäridele on tagatud ka maksuvaba tulu kindla summa ulatuses, mis ei sõltu teistest sissetulekutest (2024. aastal 776 eurot).
Mullu juulis jõustus hooldereform, mille tulemusel muutus hooldekodukoht kättesaadavamaks ning vähenes nii lähedaste makse- kui ka hoolduskoormus.
Eesti tööjõu-uuringu andmed näitavad näiteks, et võrreldes aastaga 2022 on pereliikmete hooldamise koormus juba vähenenud. 65-aastaste ja vanemate hooldajate arv vähenes 1400 inimese võrra, eelkõige nende seas, kes hooldavad pereliikmeid üle 20 tunni nädalas.
Sel aastal muutsime õiglasemaks ka haigus- ja hooldushüvitised vanemapuhkuselt naasnud lapsevanematele. Kasvanud on lapse- ja peretoetused, üksikvanema lapse toetus ning elatisabi on kahekordistunud. Ei saa unustada ka erivajadusega lapsi ning tööealisi, kellele muutuvad uuest aastast kättesaadavamaks nende iseseisvust toetavad abivahendid ja kelle toetused tõusevad.
Mis on suhteline vaesus ja mis absoluutne vaesus? Lühidalt öeldes on suhteline vaesus sissetulekute erinevus ning tähistab alla keskmist elatustaset. Mingil määral jääb see ühiskondlikult alati kehtima, sest vabaturumajanduses ongi inimeste teenistused erinevad. Küll aga on riigi kohustus neid inimesi, kelle turvatunne on habras, läbi teenuste toetada.
Absoluutne vaesus näitab seda osa ühiskonnast, kes ei ole võimeline end ise ära elatama. Põhjusi selleks on mitmeid ja kuigi riigi teatud toetusi vajavad kindlasti mõlemasse gruppi kuuluvad inimesed, on just absoluutne vaesus see, millest peame ühiskonnana välja jõudma.
Kui mõelda meie riigi ajaloole ning arenguteekonnale, siis oleme näiteks 1997. aastaga võrreldes teinud tohutu hüppe, absoluutne vaesus on vähenenud kümnekordselt, kuid kõikide valdkondade üleselt peab töö jätkuma.
Eesti majandus peab olema tugev ning tootlik, et meie inimesed ei kannataks palgavaesuse all ning maksusüsteem seeläbi jätkusuutlik, et sotsiaalkaitse suudaks piisavalt toetada neid, kellel seda enim vaja.