Hooldereformi jõustumise järel töö jätkub, sest saame koguda teadmisi praktikast. See aitab meil mõista, mil moel riik, kohalikud omavalitsused ja ettevõtlus inimese jaoks parimal võimalikul moel ühiselt edasi liikuda saaksid, kirjutab Signe Riisalo.
Kuigi hooldereformi mõju ulatus on laiem, siis kolm väga olulist probleemi, millele leevendust otsiti, olid lähedaste hoolduskoormus, hooldekodu kohatasu ja kolmandaks hooldusvaldkonna tööpuudus.
Enne reformi jõustumist oli inimese katta sada protsenti hooldekodu kohamaksumusest. Kõrge hind sundis hooldust vajavaid inimesi koju või lähedaste juurde ning neid lähedasi omakorda tööturult kõrvale jääma. See oli nukker asjade seis kõigile osapooltele. Ühelt poolt inimesele, kes vajab regulaarset ja professionaalset tuge, ning teiseks lähedasele, kes paljudel juhtudel pole mitte soovinud koju jääda, vaid on olnud selleks sunnitud.
Selline olukord avaldab paratamatult mõju nii inimese hakkamasaamisele, vaimsele tervisele kui tööturule laiemalt. Ühelt poolt jäävad koduseks inimesed, kelle võimekuses on end iseseisvalt toetada ning aktiivselt tööturul teostada. Teisalt võivad sellises olukorras end teenimatult kehvasti tunda needki, kes hooldust vajavad.
Pärast reformi jõustumist see olukord aga muutus ja alates 1. juulist 2023 jaguneb hooldekodu kohamaksumus teenust vajava inimese ja kohaliku omavalitsuse vahel. Reformi tulemusel katab klient endise saja protsendi asemel 50 protsenti kohatasust.
Kuigi ajas tõusevad ka hooldekodude hinnad, jõuab 1. aprillil eesootava pensionide indekseerimise tulemusel keskmine pension tänavu juba 813 euroni (2022. aastal oli see veel 595 eurot). Ühtlasi saavad 2025. aastal omavalitsused tasandusfondist ja tulumaksust üldhoolduse kättesaadavuse parandamiseks lisaks oma panusele kokku 66,8 miljonit eurot, mida on 12 protsenti rohkem kui eelmisel aastal.
Oluline on ka see, et reformi läbi on nõudlus teenuse järele kasvanud. Nii loodi 2024. aastal juurde 768 teenuskohta üle Eesti. Suuresti on oma teenuseid laiendanud juba olemasolevad hooldekodud, kuid juurde on tekkimas ka täiesti uusi kodusid. Eestis pakub praegu üldhooldusteenust 158 teenuseosutajat 224 tegevuskohas. Töökäsi on valdkonnas küll puudu, see pole saladus, kuid ka personal on suurenenud 400 inimesi võrra ja keskmine palgakasv olnud 15 protsenti. Praegu vajab täitmist veel 294 ametikohta 63 asutuses.
Jätkuvalt peame tegelema kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavusega. Kuigi koduteenuse saajate arv on samuti kasvanud, on see jätkuvalt palju madalam ööpäevaringse hooldusteenuse kasutajate arvust.
Oleme suunanud kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavusse 33,3 miljonit eurot Euroopa sotsiaalfondi ja regionaalarengu fondi raha, mis päädis 2024. aastal 17 kodus elamist toetavate sotsiaalteenuste arendamiseks esitatud taotluse ning 14 omavalitsuses kogukonnapõhiste toetatud eluaseme rajamise taotluse rahastamise otsutega, mis on hea alternatiiv inimestele, kes ööpäevaringset hooldust veel ei vaja, kuid ka üksi enam hakkama ei saa. Sellisel moel on inimene toetatud ning saab oma vanaduspõlve väärikalt veeta.
2026. aastaks valmib aga reformi käiku puudutav mõjuhinnang ja seadusemuudatused, mis põhinevad kogutud analüüsidel ja uuringutel, et reformi jätkuvalt parendada. 2025. aastal liigume reformi tõhustamiseks edasi järgmiste sammudega:
- koostööseminarid, et ühiselt kohalike omavalitsustega ning hooldekodudega kriitilisemad probleemid kaardistatud saaksid;
- sotsiaalkindlustusameti poolt hinna kujunemise järelevalve metoodika ja juhendmaterjalide väljatöötamine;
- hoolduskoormuse ja reformi mõju uuringud.
Nagu ilmneb, siis pärast reformi jõustumist ei ole töö raugenud, vaid jätkub, sest saame koguda teadmisi praktikast. Üks asi on visandada plaan paberile, teine näha seda teostumas. See aitab meil mõista, mil moel riik, kohalikud omavalitsused ja ettevõtlus inimese jaoks parimal võimalikul moel ühiselt edasi liikuda saaksid. Oluline on nimelt, et säiliks kohalike omavalitsuste autonoomsus, aus konkurents ning et inimesed sellest kõigest kasu saaksid.