Elanikkond vananeb ja see tähendab, et neid, kellele hooldekoduteenust potentsiaalselt vaja on, tekib aina juurde. Seetõttu on ka riigi tugi abivajaja majutamisel väga oluline.
Sel suvel sai ellu kutsutud üks viimaste aastakümnete olulisimaid muudatusi sotsiaalvaldkonnas – hooldereform. Kuigi reformi peenhäälestus veel käib, on siiski tänaseks edasi astutud suur samm Eesti elu võrdsemaks muutmisel.
Vaatamata sellele, et viimaste aastate kriiside taustal on riik koostöös kohalike omavalitsustega hooldekodudele tavapärasest sagedamini abikäe ulatanud, on käesolevast juulist jõustunud muudatused hooldereformi näol sotsiaalvaldkonnas siiski suurimad taasiseseisvunud Eesti ajaloos.
Riik on tulnud appi abivajajatele ja nende lähedastele ning osaleb alates sellest suvest abivajava inimese hooldekodu kohatasu eest tasumises.
Kohalikul tasandil vastutab teenuste kättesaadavuse eest küll kohalik omavalitsus, kuid viiendik kogumaksumusest, mida praeguseni hooldekodu koha eest tasumisel kompenseeritud on, pole täna ühiskonnas toimuvat arvesse võttes enam piisav.
Elanikkond vananeb ja see tähendab, et neid, kellele hooldekoduteenust potentsiaalselt vaja on, tekib aina juurde. Seetõttu on ka riigi tugi abivajaja majutamisel väga oluline.
Oluline on küll mõista, et hooldereformi eesmärk ei ole inimeste laialdane hooldekodudesse paigutamine, vaid siht on tagada igale abi vajavale inimesele tema isiklikest vajadustest lähtuv tugi. Olgu selleks siis koht hooldekodus või abikäsi isiklikus majapidamises.
Nii investeerib riik reformi korraldamisse 2023. aastal 40 miljonit, 2024. aastal 57 miljonit ja 2026. aastal 62 miljonit eurot. See tähendab ajas kasvavat rahastuse tõusu vastavalt pensionide tõusule. Lisaks jäävad kehtima ka vahendid, mida kohalikud omavalitsused on seni ise üldhooldusteenusesse suunanud.
Seda riigipoolset tuge ühes oma eelarveliste vahenditega peavadki kohalikud omavalitsused nüüdsest parimal võimalikul moel oma inimeste toeks ära kasutama. Vaatamata sellele, et reformi üks olulisimaid eesmärke on vähendada teenust vajava inimese ning tema lähedaste koormust hooldekodu koha ees tasumisel, on sellel ka väga oluline roll hooldekodule eelnevate teenuste parandamisel ning vanemaealiste toetamisel just nimelt kodustes tingimustes.
Meie eesmärk nii selle reformiga kui ka hoolekandes üldiselt on, et inimene saaks elada eeskätt iseseisvalt ning kasutada seejuures vajalikke lisateenuseid. Kui ilmneb aga selge hooldekodukoha vajadus, et siis seegi oleks tagatud.
Nii on reformi käigus eraldatavad vahendid mõeldud ka koduteenuse, päevahoiuteenuse ja teiste teenuste korraldamiseks pikaajalist hooldust vajavatele täisealistele inimestele ning nende lähedastele. Kodus elamist toetavad teenused ja nende parandamine on ennetuseks olulised, et inimese hooldusvajadus ei süveneks ning oleks võimalik vähendada pereliikmete hoolduskoormust. Omastehooldajatel peab olema võimalus teha erialast tööd ning end hooldust vajava pereliikme kõrvalt teostada.
Mis aga hooldekodukoha tagamisse puutub, siis on tähtis teada, et kui hinnatud vajadus on olemas, ei sõltu hooldekodukoha saamine enam seadusjärgsetest ülalpidajatest ega nende maksevõimest. Teatud juhtudel võib kohalik omavalitsus abivajaja ja tema pereliikmete majanduslikku olukorda küll arvesse võtta, aga see ei ole vajaliku sotsiaalteenuse saamise tingimus.
Ehk arvestuslikult saab nüüdsest keskmise vanaduspensioniga, mis on praegu pea 700 eurot, hooldekodu omaosalus kaetud. Kui pensionäri sissetulek jääb aga alla keskmise pensioni, hüvitab riik puudujääva osa. Nii et kui hooldekodu kohatasu on näiteks 1000 eurot ja pension 500, siis katavad riik ning kohalik omavalitsus puudujääva osa.
Tänaste andmete järgi suudavad 75 protsenti neist inimestest, kel on hinnatud teenusvajadus, endale hooldekodukohta pensioni eest võimaldada. Ülejäänud 25 protsenti võivad vajada aga teenuse eest tasumisel lisatuge ülalpidajatelt ja kohalikelt omavalitsustelt, nagu ka seni.
Reformi kulgu jälgitakse samuti ning juba sügisel asuvad rahandus- ja sotsiaalministeerium analüüsima kehtivat rahajagamise valemit, et omavalitsused oleksid kindlasti õiglaselt koheldud. Lisaks hooldereformile saavad kohalikud omavalitsused taotleda sügisest sotsiaalministeeriumi kaudu toetust ka teenusmajade ehitamiseks, milleks on planeeritud 26 miljonit eurot.
Teenusmaja on suurepärane võimalus inimesele, kes mingil põhjusel oma kodus enam hakkama ei saa, kuid on jätkuvalt võimeline iseseisvalt toimetama. Ka teenusmaja kulud saab tasuda pensionist ning toimetuleku kergendamiseks kasutada vajadusel koduhoolduse teenuseid.
Reformiks antavad vahendid aitavad kohalikel omavalitsustel teha inimese personaalsetest vajadustest lähtuvalt valikuid ning mõistagi on asutuspõhine hooldus viimane kõigist abimeetmeist. Küll aga on kohatasu olnud inimeste jaoks seni kõige põletavam probleem ja seetõttu ongi tänase muudatuse fookus olnud hoolduskomponendi rahastamisel. Inimese seni makstud tasust võetakse aga hooldekodutasu kalleim komponent ehk hooldustöötaja töötasu, avaliku sektori kanda.