Eesti järgmiste aastakümnete üks suurimad väljakutseid on mõista, mis mõjutab inimesi vähem lapsi saama ning miks noorte väärtusilmas pereloomine enam prioriteetne pole, kirjutab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.
Maikuuks valmib koostöös teadlaste ja teiste partneritega viimaste aastate üks olulisimaid analüüse nii sotsiaalkaitsevaldkonnas kui ka ühiskondlikus vaates laiemalt.
Tegemist on nii sündimuse kui ka perepoliitika hetkeseisu käsitleva uuringute sarjaga, mis vaatleb nii laste- kui ka peretoetuste ja sündide suhet, muutunud pereväärtusi ning ema ja isa rolli laste kasvatamises, töö- ja pereelu ühildamise võimalusi, ootusi avalikele teenustele ja füüsilise keskkonnale.
Ehk analüüsida võeti sündimust ja pereloomet puudutav laiemalt kui vaid selle edendamiseks mõeldud rahalised toetused.
Põhjus selleks on lihtne: lapsed ei sünni enam erinevate perekondlike vajaduste tõttu, vaid ennekõike isikliku soovi ning valmiduse tulemina. Isiklikke soove mõjutavaid tegureid on meie ümber aga palju – need võivad olla nii sotsiaalsed, kultuurilised, majanduslikud kui ka isiklikud.
Sündimus on olnud läänemaailmas väike pikka aega ja suure tõenäosusega see trend ka jätkub. 1990-ndate vabasse Eestisse kandusime edasi mustriga, milles väärtustati traditsioonilist pereloomet. Peresid loodi ning lapsi saadi erinevatel põhjustel. Praeguseks on perefunktsioonid aga mõnevõrra teistsugused kui näiteks 1970. või 1980. aastal.
Vanad peremudelid, mille järgi eeskätt jäid koju emad, kes pühendusidki vaid laste kasvatamisele, on nüüd muutunud.
Ühiskondliku arengu üks osa on olnud naiste valikute ning vabaduste võimestamine ning noorte võimalused enne kooselule pühendumist õppida, reisida ja ennast teostada. See on olnud areng õiges, isikuvabadusi hindavas suunas, kuid niisamuti on see toonud kaasa fundamentaalse muutuse pereväärtustes. Näiteks otsustab mingi osa inimestest üldse lapsevanemaks saamisest loobuda ja ka see peab olema aktsepteeritav.
Mida aga tänased noored soovivad?
Vastus on ema ning isa rolli tasakaalu ning töö- ja eraelu ühildamisvõimalusi, et valik ei peaks olema laste ja töö vahel. Oluline on saada ise valida, kes ja kui kauaks lapsega koju jääb ning kas see tähendab täielikku tööelust eraldumist mõneks ajaks või mitte.
Siinkirjutaja vaatest kujunesidki just nimelt taolised küsimused teostatud uuringute ning nende analüüsi keskmeks. Miks noored klassikalisi perestruktuure enam samaväärselt nende vanematele ning vanavanematele ei väärtusta? Milline on see väärtusruum ja selle juurde kuuluv füüsiline keskkond ühes teenustega, mis paneks noori peresid looma?
Toon väljajoonistunud probleemidest mõned ka esile. Näiteks nähakse probleemina lapse ootuse aegsete ja sünnitusjärgsete tugiteenuste ning lapsehoiuteenuste ebaühtlast jaotumist üle Eesti.
Lasteaiakohti justkui on, aga asukohad selleks pole alati sobivad. Ühtlasi on pereplaneerimisel oluline ka kodu olemasolu, kuid paljudele noortele on eluaseme soetamine keeruline.
Pereloome alus on aga väärtused. Nende mõju sündimusele on pikaajaline ja neid mõjutajaid ei ole võimalik jõuga muuta või suunata.
Üldiselt noored küll soovivad lapsi, kuid mitte kohe ja neil on selge arusaam, millised peavad selleks sobilikud tingimused olema. Niisamuti ei peeta laste saamise põhjuseks kohustust ühiskonna ees.
Kuigi meie vanemahüvitissüsteem oli ja on siiani perede vaatest väga hinnatud, teevad noored selle väljateenimiseks enam ja kauem tööd. Jätkuvalt eelistatakse isade karjääri emade omale, mis aga süvendab soolist ebavõrdsust.
See tähendab, et lisaks stereotüüpidele perestruktuurides, peame jätkuvalt võitlema ka stereotüüpidega professionaalsetes valikutes. Ka naistel peab olema vabadus jõuda erialade ning positsioonideni, mis seni on olnud traditsiooniliselt mehised ning ühtlasi peame jätkuvalt normaliseerima isade lastega koju jäämist.
Mida aga edasise osas oluline silmas pidada on? Uuringud näitasid, et noored soovivad tuge, mis hõlmaks endas nii paarisuhte- kui vanemaharidust.
Oluline on ka regionaalpoliitika ning elu ja kogukondlikkuse arendamine väikelinnades ja -asulates, eemal suurtest keskustest. Tähtsaks peetakse ka kvaliteetset ja kättesaadavat haridust, mis toob meid valdkondade ülese koostööni. Vajalikud muutused ei sünni kitsalt ühes ringis.
Praegusi näitajaid vaadates on aga selge, et tuge ja kaitset vajavad eriti need vanemad, kes erinevatel põhjustel last üksi kasvatavad. Enamuse moodustavad neist täna 1-2 last üksi kasvatavad emad. Vaesust kogetakse sellistes peredes Eestis enim (34,8%). Seetõttu on oluline, et saaksime edaspidi keskenduda esmajoones just nimelt neile peredele, kes riigilt tuge enim vajavad.
Kokkuvõtvalt peame olema suutelised peredele ja noortele tagama kindluse, et perelisa planeerides, toetab neid ka ümbritsev keskkond.
Tähtis on, et seadused ja teenused oleksid sellised, mis tasakaalustavad töö- ja pereelu ning loovad soodsa keskkonna laste kasvamiseks. Samuti tuleb vaadata teiste valdkondade poole nagu regionaal- ja eluasemepoliitika, haridus, infrastruktuur. Perepoliitika ei toimi vaakumis, vaid koostöös, ning kiireloomulised plaasterlahendused muutusi ei loo. Probleemide ületamiseks, mille toob endaga kaasa vähene sündimus, vajame teadlikkust, pikaajalist vaadet ning valdkondade ülest koostööd.