Esiteks on siinkohal aga paslik tunnustada nii 2015. aastal riigikantselei juures tegutsenud pikaajalise hoolduse rakkerühma tööd kui eksperte koostööpartnerite hulgast ja sotsiaalministeeriumist, kelle abiga pikaajaline hooldus kui mõiste õigusruumis kanda kinnitas ning planeeritud muudatusettepanekutega memorandumi 2021. aasta kevadel valitsusesse viisin. Niisamuti aga ka uusi koalitsioonipartnereid, kelle toel soosiv otsus reformi läbiviimiseks tuli.
Nagu eespool mainitud, koosneb üldhoolduse reform mitmest osast, millest tänaseks on esimene läbitud. See tähendab, et riigikogu kiitis kevadistungjärgul heaks sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muudatused, mis aitavad kaasa parema hoolekandelise abi pakkumisele ja vabastavad lapselapsed vanavanemate ning vanavanemad täisealiste lapselaste ülalpidamiskohustusest. Nende muudatuste eesmärk on olnud vähendada põlvkonnaülest hoolduskoormust ja võimaldada hooldust vajaval inimesel nii riigi kui kohaliku omavalitsuse toel võimalikult kaua oma kodus elada ja vajaduse ilmnedes ka toetatult hooldekodu teenust kasutada.
Pikaajalise hoolduse poliitika arendamise pikaajaline eesmärk ongi lühidalt öeldes: võimaldada inimesel läbi tugiteenuste iseseisvalt ja inimväärselt oma kodus elada. Kuid kui tekib vajadus hooldusteenuse järele hooldekodus, peab ka see olema kvaliteetne ning kättesaadav.
Hädavajalik on tegeleda kohe inimeste jaoks kõige kallima teenusega ehk ööpäevaringse hoolduse rahastamisega. Praegu moodustab inimeste osalus hooldekodu teenuse kogukulust umbes 80 protsenti.
Järgmised sammud, mille kallal uue tervise- ja tööministri Peep Petersoniga nüüd tööle asume, on teenuse saajate maksekoormuse vähendamine ehk pikaajalise ja jätkusuutliku üldhoolduse reformi välja töötamine.
See tähendab, et on hädavajalik tegeleda kohe inimeste jaoks kõige kallima teenusega ehk ööpäevaringse hoolduse rahastamisega. Praegu moodustab inimeste osalus hooldekodu teenuse kogukulust umbes 80 protsenti. Seega tuleb üle vaadata rahastamise korraldus. Selleks oleme juba ette valmistanud seaduse muudatuse, mille kohaselt hakkaksid inimesed teenusel olles tasuma toitlustuse ja majutuse eest, hooldusteenuse kulud kataks seega avalik sektor. Kava kohaselt võiks nende muudatuste rakendamine aset leida juba järgmise aasta juulist.
Eelmainitu valguses on oluline kõneleda ka eelnõu sellest osast, mis loob automaatse infovahetuse riigi ja KOVide vahel, et iga lapse, täisealise ja pere abivajadust võimalikult vara märgataks ning et abipakkumine oleks õigeaegne ja probleemide süvenemine seega ennetatav. Jätkuvalt tagatakse omavalitsustele iga-aastased riigipoolsed lisavahendid erivajadusega lastele sotsiaalteenuste osutamiseks. Seejuures muutsime raha kasutamise pandlikumaks – omavalitsusel on võimalus vahendeid kasutada kõigi laste abistamiseks, kes toetavaid teenuseid vajavad, teisisõnu ei pea inimesel teenuse saamiseks olema tuvastatud raske või sügav puue.
2050. aastaks võime jõuda seega olukorda, kus meie inimesed jäävad ilma igasugusest hoolitsusest ehk oleme suundumas hoolitsuskriisi, mis pole üksnes abivajajate endi asi, vaid puudutab meid kõiki.
Fakt on aga see, et hooldust vajavaid inimesi tekib aina juurde ning tööealiste hulk, kelle toel riik toimib, väheneb. 2040. aastaks on Eestis prognooside kohaselt 65-aastaste ja vanemate osakaal rahvastikus 25,6 protsenti ning juba praegu elab Eestis 40 000 tõsise tegevuspiiranguga inimest, kes enda hinnangul vajaksid lähima aasta jooksul ööpäevaringset üldhooldusteenust. 2050. aastaks võime jõuda seega olukorda, kus meie inimesed jäävad ilma igasugusest hoolitsusest ehk oleme suundumas hoolitsuskriisi, mis pole üksnes abivajajate endi asi, vaid puudutab meid kõiki.
Seetõttu on väga oluline tegeleda lahendustega täna ning ka ühiskonnaga tervikuna arutada, kuidas me tulevikuks valmistume, millised rahastamisviisid ja muud lahendused kokku lepime, et Eesti inimeste vanaduspõlv oleks väärikas ega tuleks laste ja noorte arvelt.