Tallinna linnaosade kaotamise asemel tuleks kaaluda nendele jõu juurde andmist. Nii seisame selle eest, et linnaosa elanikud saaksid rohkem kaasa rääkida ja linna elu kujundamisest rohkem osa võtta, leiab Kesklinna vanem Sander Andla.
On igati tervitatav, et hea koalitsioonipartner, abilinnapea Aleksei Jašin on algatanud debati linnaosade vajaduse üle. Tõepoolest, igasugune konsolideerimine ja tsentraliseerimine toob pealtnäha kaasa mastaabisäästu efekti, kuid seda siiski vaid teatud piirini ning tegeliku kasu me sellest kokkuhoiust ei pruugi saavutada.
Tallinn jagati linnaosadeks ca 30 aastat tagasi. Tookord oli laual mitmeid erinevaid variante, kuid lõpuks jõuti mingigi enam-vähem loogilise jaotuseni, mis kehtib tänaseni. Kas kõik toonased kaardile joonistatud piirid on ka lõppkokkuvõttes loogilised, selle üle võib nüanssides vaielda, kuid laias laastus on see loogika elanike poolt omaks võetud ning inimestel on tekkinud side ja identiteet oma linnaosaga.
Linnavõim peab tundma kohalikke eripärasid
Olen nõus sellega, et tsentraliseerimine annab teatud juhtudel kulude kokkuhoiu ja tagab teenuste kvaliteedi ühtlustamise, ühtsed juhtimispõhimõtted ning ressursside säästlikuma kasutamise, ent sellega kaob ka linnaosade identiteet, omanäolisus. Tallinn on Eesti suurim omavalitsus, kus elab ca kolmandik kogu Eesti rahvastikust, mitmeski linnaosas elab rohkem inimesi kui mõnes linnas kokku. Kui linnaosade valitsustele antud ülesandeid koondada ühe juhtimise alla, siis ei saa me enam rääkida linnaosade elanike kaasatusest. See jääb tagaplaanile.
Selleks, et tagada võimalikult hea elukvaliteet, peab linnavõim oma kodanike vajadusi hästi tundma. Linnaosade valitsuste tugevuseks on kindlasti see, et need on kohalikele elanikele kõige lähemal, mõistavad kohalikke olusid kõige paremini ning suudavad seetõttu ka erinevaid probleeme kiiremini lahendada. Arvestades ka kohalike eripäradega, mis on kindlasti näiteks Nõmmel ja Lasnamäel erinevad.
Selles pole midagi uut, sama põhimõtet kajastab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, millega Eesti ühines juba 1995. aastal. Täpsemalt on see seal sõnastatud nii: „Avalikke kohustusi täidavad üldjuhul eelistatavalt kodanikule kõige lähemal seisvad haldusorganid. Kohustuste määramine mõnele teisele haldusorganile peab olema õigustatud, võttes arvesse ülesande ulatust ja iseloomu ning tõhususe ja säästlikkuse nõudeid.“
Millist probleemi täna lahendame?
Teenuste tsentraliseerimisega läheb võim paraku kodanikust kaugemale, mistõttu peab väga hoolega eelnevalt analüüsima ja kaaluma selle tagajärgi – näiteks kas kulude kokkuhoid on märgatav ja kaalub üles kodaniku rahulolu ja kas teenuste kvaliteedi ühtlustamine tähendab alati ka teenuste kvaliteedi paranemist?
Lõppkokkuvõttes võin öelda, et debatti linnaosade mõttekuse üle tulebki aegajalt pidada ning poolt- ja vastuargumendid läbi kaaluda, kuid rutakaid otsuseid siin teha pole võimalik, sest kõikvõimalikke ja -võimatuid allhoovusi on selles valdkonnas nii palju, et nende mõistmiseks peab ise töötama rohujuuretasandil.
Viimati toimus suurem debatt linnaosade kaotamise üle Edgar Savisaare valitsemise ajal. Seda siis, kui seadusega suurendati Tallinna Linnavolikogu liikmete arvu. Toona kartis Keskerakond ainuvõimust ilmajäämist ning võimaliku linnaosade kaotamise trikiga sooviti säilitada oma ainuvõimu Tallinnas.
Tookord jäid linnaosad siiski õnneks alles, kahjuks säilis ka Keskerakonna linnavõim. Millist probleemi Aleksei Jašin täna soovib lahendada, jääb mulle hetkel arusaamatuks. Aga eks ma palun tal seda veidi põhjalikumalt selgitada. Alternatiivina pakun välja, et kui linnaosade valitsustel on kõige parem pilt oma linnaosas toimuvast, siis ehk vääriks arutelu hoopis nendele volituste juurde andmine?