Kohalikud valimised on aeg, mil tasub küsida: millist linna me tahame ja milliseid juhte me sellele linnale soovime? Kas neid, kes ehitavad oma platvormi üles konfliktidele ja kritiseerimisele, või neid, kes eelistavad koostööd ja mõtlevad linna arengule?
Mina arvan, et Viljandi väärib uuendusmeelset ja tulevikku vaatavat linnavalitsust. Linnajuhte, kes mõtlevad sellele, kuidas luua paremat keskkonda ja soosida nii era- kui kolmanda sektori arengut. Mitte et peaks kõike ise inimeste eest ära tegema, aga vajadusel tuleb võimendada neid tugevusi, mis teevad Viljandit suuremaks. Eesmärgiks Eesti parim kodulinn, kus on järjest parem elada, õppida ja töötada.
Võtame kas või liiklemise, mille puhul ei pea valima ainult ühte elanike rühma ja ainult äärmuslikult nende jaoks linnaruumi looma. Ma ei poolda kogu linna väiksema kiirusega läbitavaks muutmist või liikluse planeerimist üksnes jalakäijate vaatenurgast. Kindlasti ei ole ma ka seda meelt, et eelistada tuleb autojuhte, jättes tähelepanuta, kuidas saavad turvaliselt sihtpunkti jalakäijad ja ratturid.
Tallinna tänav kesklinnas on ideaalne näide kohast, kuhu kõik mahuvad ära. Viljandi on piisavalt kompaktne, et igast linnaosast võiks olla mugav kesklinna pääseda nii jala kui ka auto või kergliikuriga, seda tuleb tee-ehituse puhul silmas pidada. Oluline on, et eri liiklejatel oleks oma turvaline ruum. Ohtlikumates kohtades, nagu koolide ja lasteaedade ümbruses, on kindlasti mõistlik autode liikumiskiirust piirata. Tasakaalustatud liiklus on suund, mille eest mina seisan.
Viljandi tugevus on alati olnud aktiivne kogukond. Kuid enam ei saa ignoreerida küsimust, kas meie spordi rahastamine on aus kõigi asjaosaliste suhtes. Linn peab astuma sammu edasi ning viima eri spordialad ja taristu kasutamise ühtsetele alustele. Nagu selles koosseisus ka selgus, kehtestati sporditaristu põhimõtted 2012. aastal. Aeg on edasi liikunud ja palju uusi võimalusi on juurde tulnud, kuid eelarve on sisuliselt samas suurusjärgus.
Praegu on olukord, kus osa klubisid toimib täielikult oma vahendite ja taristuga ning peab treeningtasu tõstma, samas kui teised kasutavad linna ruume või on täiesti linna rahakoti peal ja saavad hoida madalamat hinda. Olles parempoolse vaatega, leian, et linn peaks soosima eraalgatust ja ettevõtlikkust ning vajadusel pakkuma toetust, tagades samas kõigile võrdsed tingimused. Kõike ei pea linna rahakotist kinni maksma.
Linn saab jätkuvalt panustada ka avalikesse ja kõigile kasutatavatesse treenimisvõimalustesse. Männimäele ja Paala järve äärde rajatud välijõusaalid on olnud hea näide, mille eest ka enne eelmisi valimisi seisin. Kindlasti väärib Viljandi vähemalt kahte sellist juurde ja Paala järve äärne vajab veel täiustamist.
Viljandi peab olema ka homme ja ülehomme linn, kus tahame elada ja kus noored tahavad kasvada. Viimaste aastate areng annab selleks palju lootust.
Nii eelmise kui praeguse linnapea juhtimise tulemusel on valminud Viljandi haigla uus hoone, käima on läinud Järveotsa elamurajooni arendus, renoveeritud on Paalalinna kool ja Karlssoni lasteaed ning lõpuks kerkib ka kauaoodatud veekeskus-spaahotell, mis annab korraliku tõuke turismile. Viimase puhul ei saa märkimata jätta, et eelmine volikogu koosseis hääletas ujulatundide hankimise poolt ehk uskudes, et see spaahotell Viljandisse lõpuks ikka tuleb. Olin ka üks neist. See hääletus läks läbi väga napilt, kõigest ühe häälega, sest suur osa jäi erapooletuks või ei hääletanud. Nüüd saab öelda, et kui me poleks seda otsust teinud, siis praegu Viljandis järve äärde Eesti võimsamat spaad ei ehitataks. Ainult nii muutub Viljandi järjest atraktiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks linnaks.
Sageli märkavad meie külalised, kui eriline on Viljandi – looduskaunis, kultuurne ja hubane. Vahest unustame seda isegi märgata. Viljandi on mu kodulinn ja jääb selleks alati.