Kui meie vabalt valitud inimesed ei suuda langetada ebameeldivaid, aga hädavajalikke otsuseid, samal ajal kui ukse taga käib sõda ja naaber muutub järjest vastikumaks, tekitab see paratamatult kahtlusi juhtimisvõimes tõelise kriisi korral, kirjutab Rein Lang.
Üks leht kirjutas, et poliitikutel olevat ideede puudus. Ei saa nõustuda. Vähemalt juhtivatelt sotsiaaldemokraatidelt tuleb neid nagu kastaneid sügistuulega. Seda, kuidas asjad olema peavad, saame pea igal õhtul “Aktuaalsest kaamerast” teada ühelt punase lipsuga mehelt. Küll tuleb usuorganisatsioonid ära keelata, küll hakata vastuluure abil valimisnimekirju koostama. Rääkimata turumajanduse pidevast kahtluse alla seadmisest.
Punase lipsuga mehe võistkond suutis mängleva kergusega uputada riigihalduseks tehtavate kulutuste kokkutõmbamise. Avalikkuses korrutavad kõik valitsuspartnerid, et nad on kärpinud üle kolmesaja miljoni riiklikke kulutusi. Olevat valusad otsused kõigile kolmele erakonnale.
Lähemal vaatlusel – vaatlejal läheb muidugi aega ja kannatust, et selle tõdemuseni jõuda – selgub, et riigiaparaadis ei kärbita sisuliselt midagi. Kõik ametimehed võivad rahulikult hingata.
2025. aasta kultuuri- ja spordikulud saavad olema laias laastus 350 miljonit eurot. Punase lipsuga mehe võistkonna häälekandja (riigi asutatud ja ülal peetava kirjastuse väljaande) peatoimetaja kirjutab juhtkirjas, et see summa peaks olema kahekordne. Nii olevat õiglane! Ja siis keegi ei köhivat.
Eks tegelikult ju ongi, sest kohalikud omavalitsused panevad kultuurile ja spordile õla alla pea sama suure summaga kui riik. Ehk solidaarselt kulutab ühiskond sellele valdkonnale kaugelt üle 700 miljoni euro, mida on suhteliselt rohkem kui pea kõigis rikaste riikide klubisse OECD kuuluvates maades. Aga olevat ebaõiglaselt vähe.
Ja saadabki punase lipsuga mehe võistkond lihtsameelsed toetajad valitsuse maja ette õiglust nõudma. Selgub, et enamik toetajaid pole kuulnudki, et nendele maksab palka mitte valitsus, vaid eraõiguslik juriidiline isik, mis oma kulude jagamise osas on vaba kui lind.
Kultuuri ja spordi riiklikul rahalisel toetamisel pole juba ammu probleemiks raha hulk, mis selleks kulub, vaid selle jagamise mehhanism. Võimetus langetada ühiskonna jaoks tervikuna mõistlikke ja vajalikke otsuseid. Ikka jääb jagamisel peale keegi, kes tunneb kedagi või suudab tekitada suunatud lärmi. Isegi raha kulutamise eesmärgis pole suudetud kokku leppida. Kas eesti keele ja kultuuri säilimise ja arengu tagavad uued teosed või nende loomise protsess sõltumata resultaadist?
Aga see pole üksnes kultuuri probleem. Nagu eelnevatel aastatel, möödus ka sel aastal eelarve koostamine kõikvõimalike inimhingede inseneride ja nende firmade taktikepi all. Hästi läks neil, kes olid oma narratiivide koostamisel ja edastamisel edukamad. Tegelikult ei läinud halvasti kellelgi. Peale maksumaksja muidugi.
Juba kümmekond aastat on meile lubatud, et kõik riigi kulutused vaadatakse kriitilise pilguga üle ja tarbetu kulutamine lõpetatakse. Sel eesmärgil muudeti ka eelarvestamise korda. Välja kukkus nagu alati.
Tegelikult peaks kodanikud olema isegi rohkem mures kui eelnevatel aastatel. Kui meie vabalt valitud inimesed ei suuda langetada ebameeldivaid, aga hädavajalikke otsuseid olukorras, kus ukse taga käib sõda ja naaber muutub järjest vastikumaks, tekitab see paratamatult kahtlusi juhtimisvõimes tõelise kriisi korral.
Aga alati on võimalus, et kõik läheb hästi. Vabad inimesed leiavad võimalusi teenida tulu ja edendada oma elu. Maksavad hambaid krigistades maksud ära ja kiruvad kaetud söögilauas lolli valitsust ja raiskamist. Punase lipsuga mehe viimase aja sõnavõtud viitavad aga sellele, et vabadust tuleb tema võistkonna arvates piirata. Siis küll hästi ei saa minna.