Tere, Olen Kristen Michal. 41 aastane, 2 lapse isa. Hariduselt jurist. Vabal ajal käin kalal. Olen Kaitseväe reservohvitser. Parem prillikaas on tugevam kui vasak.
Ja vahel magan hommikuti kauem kui tegelikult tark oleks, ja siis jooksen kiirustades tööle.
Reformierakonnas olen 1996 aastast. Seega pisut üle 20 aasta.
Enne avalikku sektorisse tulekut tegin erinevaid töid, lihvisin ja peitsisin mööblit, pakendasin kaerahelbeid, isegi autosid remontisin. Seda hobiks.
Erakonnas olen teinud peaaegu kõiki mõeldavaid töid. Olen tegelenud ehitamisega. Olin meie Noortekogu asutajate meeskonnas.
Olen peasekretärina ehitanud koos piirkonnaliidritega üles piirkondade võrgustiku.
Meie 2003 aastast alustatud rännak tõi meile 2005aastal kõva hüppe KOV valimistel ja esimese, ajaloolise valimiste võidu 2007 aastal.
Ehkki, meile mitte parimat soovivate etteütlejate ja konkurentide sõnul, oleme juhtinud Eestit umbes juba 140 aastat. Ajalooline võit tuli tänu tööle, visadusele ja plaanile. Seda plaani alustades lõi mu süda umbes sama kiiresti kui täna. Et kas on arusaadav ja kas inimesed tulevad kaasa.
Peale selle esitamist saalitäiele tõsiste nägudega inimestele, arvasin, et ei tulnud ja asi on kraavis. Kuid… juhtus midagi muud, kõik tulid ja me tegime Reformierakonna suuremaks.
Olen teinud kampaaniad, olnud kahe võiduni viinud kampaania vastutaja ja kolmanda strateegia ning taktika kujundajate meeskonnas.Rohkem me Riigikogu veel valimisi võitnud pole. Siin saan ennast ainult õigustada, et neid pole rohkem olnud.
Ja nagu Laine Randjärv ühel üritusel ütles, olen Reformierakonna naisteühenduse NaiRe auliige.
Kui midagi jäi mainimata, siis uskuge, saame teada.
Mul on kõne. Mul on väga hea esimehe kõne. Tegelikult ka.
Kuid, selle asemel otsustasin täna, et RÄÄGIN sellest, mis on minu sees järjest enam helisema hakanud. Mitte ei loe ette viite ja siis seitset punkti. Ja pressiteadet.
Ma räägin inimestega siin saalis. Omadega. Mitte kuskil mujal. Ei tee poose, ei tsiteeri kedagi kauget, et näha välja, et olen lugenud mõne keerulise raamatu.
Erakonna esimehe kampaania peaks oleme ideedest.
Sellest, mis on tegelikult tähtis. Eestile ja erakonnale. Usun, et kõik on sellega nõus?
Ideid on. Ka ette näidata elluviiduid – avaliku teenistuse reform, noorte valimisõigus KOV valimistel sel sügisel, erastamise algatamine, nullbürokraatia, käima pandud Eesti ajaloo suurim teeehitus – Tallinn Tartu maantee neljarealiseks ehitamine. Ja Pärnu ning Narva suund lauale.
Koos Ülle Rajasaluga veetud Tallinn – Helsinki tunnel. Koos Siim Kallasega tema silmatera (mitte Kaja) – Rail Balticu eest seismine.
Eesti on vaba uue majanduse jaoks, harv erand Euroopas. Ka meie tehtud ja hoitud joon.
Ideid on ka tulevikuks.
Kogu kampaania olen tahtnud fookuses hoidakõige olulisemat – Eestit. Eesti tulevikku ja valikuid.
Plaanisin kõne kirjutades rääkida sellest, et uue arenguhüppe jaoks vajab Eesti palju enam strateegilist, pikaajaliselt tulevikku vaatavat vaadet.
Et meie ees seisab kolm suurt probleemi, kolm kümnendi, väljakutset – julgeolek, heaolu, solidaarsus.
Iseseisva Eesti kodanike ja Reformierakonna ülim väärtus on vabadus, aga just vabadused, vabad ühiskonnad on täna kõikjal rünnaku all.
Meie mure julgeoleku pärast on mure vabaduste pärast. Ja meie, Reformierakonna, ülesanne on pakkuda lahendused, kuidas nende kolmele suurele probleemile vastu astuda.
Mul on plaan, kuidas Reformierakonda tugeva, liberaalse poliitilise jõuna nii sel sügisel kohalikkekui 2019. aasta parlamendi valimisi võitma viia. Mul on ideed ja oskus neid teostada.
Väikeste plaanide Reformierakond ei ole minu erakond. Minu Reformierakond ei ole kaotaja-erakond, minu Reformierakond on võitja-erakond. Alla võidu sel 2019 pole vähemat tahta.
Te tegelikult teate mind. Läbi nende aastate valikute, enamjuhul võitude ja vahel kaotuste. Ma ei salga – ma olen nii võites kui kaotades osa meeskonnast. Mitte vaid pidupäeval, vaid ka siis kui valgust ei paista. Siis võitled seni, kuni on taas valge.
Mind teavad ka meie konkurendid. Ja ma pole neid veel mulle kaasa plaksutamas veel kuulnud.
Kirjutasin mõni päev tagasi oma kõnesse:
“Täna valitaval uuel juhatusel tuleb end täpselt häälestada. Uus juhatus ei asu mitte lustlikule jalutuskäigule mõisa lilleaeda, valge päikesevari ühes ja piparkoogikorvike teises käes. Me läheme poliitilisele rindele, võitlema oma põhimõtete ja Eesti parema tuleviku eest.
Vabadussõjas ei olnud puhkepäevi, ütles president Lennart Meri.
Ka meie ei tohi end hetkekski lõdvaks lasta. Meie pilk peab olema terav, võitlusmoraal kõrge, intellektuaalsed mõõgad pidevalt teritatud, read täienevad ja ühtsed.“
Sellest on mul mitu pikka loetelu, mida tahan teha, et Eesti saaks parem. Et Reformierakond saaks parem.
Alati uuele avatud, alati arenev. Mäletate loosungit „Kõigile avatud“. See on olnud hoiak – me oleme uuele ja uutele avatud. Kindlate põhiväärtustega ja alati uueneva plaaniga.
Ometigi ei saanud sellest kampaania peamine küsimus. Ehkki erakonnas ometi on üks meeskond. Või vähemalt nii me kirjutasime kunagi särgile – üks kõigi, kõik ühe eest. See on erakonna vaim.
Ei saanud ka juhtimiskogemusest. Mille kohta Imre Sooäär kirjutas meedias kenasti, et ta on 14 aasta jooksul palju näinud, olen ma parim juht fraktsioonis. Kahtlen väites aga siiski viisakas lugu, ja näide sellest, et asju saab teha nii, et ka eriarvamus tõstab sinu ja vastaspoole väärtust.
Miks siiski ei saanud tegelikult olulisest erakonnas peateema?
Sest……. kampaania – tehti räpaseks. Kas meile see meeldib? Kas seda tuleb tolerereerida?
Räägime räpasusest. Kilekott, kampsun. Ehk on mingeid nimetusi veel?
Kas keegi arvab, et uurimine puudutas minu eraasju?
Ei. Uuriti erakonna jaoks ja nimel asjaajamist.
Kas reegleid rikuti?
Reeglid olid tollal teised ja reegleid järgiti. Pool aastat uuriti. Iga päev kirjutati. 60 inimest andis tunnistusi. Hannogi, kelle kampaaniameeskond seda teemat oma peateemaks seab, nende hulgas.
82 pangasaladust avati.
Asi lõpetati, sest reegleid ei rikutud.
Tänaseks on õigusruum muutunud. Meie eestvedamisel muuseas, nagu Rein Lang ka ajakirjandusele öelnud.
Vastutus selle eest, milles meil süüd ei olnud ka võetud.
Mina võtsin. Ei pugenud peitu, ei ajanud segast. Olin oma nime ja näoga.
Sest juhid teevad seda – vastutavad.
Räägime siiski korra veel. Et oleks siin selge ja räägitud. Samas asjas andis tunnistusi samuti HannoPevkur. Mitmekordse, viiekordse metsavarga väidete alusel. Mitte Meikari. Mitmekordse metsavarga.
Milles vahe?
Mõlemate jutt ei leidnud kinnitamist, ei Meikari, ei metsavarga. Aga ometi on see sisevõitluses kasutuses.
Sõbrad, kuid räpase kampaaniaga puhast esimeest ei saa. Need, kes müüvad toodet – „plekitu“, ei saa jätta igalepoole poriseid jälgi. Räpane teeb räpaseks.
Teine hästi ajastatud sõnum oli Haapsalu linnapea Urmas Sukleselt. Mehelt keda Hanno soovitasmeile kõigile kirjas oma meeskonda.
Urmas Sukles nimelt saatis Hanno Pevkurit kiitva ja mind inetult mahategeva kirja valele aadressile.
Ja seejärel läks Päevalehte, Delfisse, Postimehesse, ERRi ja KUKUsse.
Sõnum oli e-hääletuse ajal – kontori IT mehed ja peasekretär takistasid Michali kasuks tema kirja laialisaatmist. Täpselt sel ajal, kui inimesed tegid valiku, ilmusid lood, kuidas Sukles süüdistab Michali pooldajaid.
Ja siis selgus … – mees kirjutas valele aadressile.
Kui tal poleks olnud edevust minu pilti ja laimu kõrvuti postitada FBsse, oleks see nii ka jäänud.
Ja seejärel läks veel päev, ning eile tunnistas ta avalikkuse survel, et vassis. Valetas, ütleme nagu oli.
Ajakirjanikud, kellega vestlema sattusin, ütlesid, et neil on väga kahju, et nii läks, nad ei tahtnud olla ärakasutatavad ja valet levitada.
Aga kahju oli tehtud. Mitu inimest ütles mulle, et peale selle vale selgumist, tahaks nad oma häältmuuta, kuid enam ei saa. Ja neid häirib see ebaõiglus, mille tööriistaks nad said.
Veel enamad inimesed, keda ma veel kohanud ei ole, otsustavad sarnaste lugude pealt.
Mind peetakse poliittehnoloogide tippu kuuluvaks. Fine, olgu siis öeldud, et see ongi räpane kampaania. See on midagi, mida kunagi, kodus, ei tehta. Mitte kunagi. Kodus.
Kaalusin ja arutasin loobumist, et minu jälestussellise viisi vastu asju ajada ka näha oleks. Ja tunda.
Kuid sõites ümber maa, sain teada, et see pole vaid minu probleem – see häiris igalpool ja igalpool pidi Hanno Pevkur selgitama, miks tema oma intervjuudes ja tema kampaaniameeskond nii käitub.Seda küsiti meilt ühe enam.
Oletame korraks, et Hanno Pevkur on meie erakonna esimees. Ehk see juht, kes seisab meie õlgadel. Kellele vaatame alt üles, sest ta toetub meile.
Küsin siis siin seistes, kas oma erakonnakaaslast, oma meeskonnaliiget, solvava mängu jagamineFacebookis on naljakas? Kas kõik siin arvavad niinagu Hanno uudistes – et see on lõbus?
Et kui mulle ei meeldi keegi meie meeskonnast, peaksin jagama oma infovoos teda halvustavat? Vastus on – ei. Me vastutame oma valikute eest.
See kampaania on räpane.
Minu sõnum on lihtne – te teate kes ma olen. Olen teinud ausa kampaania. Olen näidanud, et tean millest räägin ja kuulan mida räägitakse.
Kirjutanud, kohtunud ja rääkinud, miks olen paremkandidaat ja mida tahan Eestile ja erakonnale. Mõlemal on suund üks – parem tulevik.
Et mul on sisu, kogemus, teadmised ja tuli, mis põleb sees.
Meil on võimalik täna valikut tehes näidata mida me arvame – kas räpane kampaania on see mida erakond vajas või mitte. Valik on väga selge.
Kõik muu on juba selge. Programm on meil mõlemal olemas ja avalik. Nagu erinev juhtimiskogemus.
Erakonnaga liitusin väärtuste pärast. Ma pean muuseas meid viimaseks, kus kõva töö, mitte staar olemine on väärtus. Ja ma arvan, et väärtusi tuleb hoida.
Valede asjade vastu peab astuma – ka siis kui see läheb sulle maksma. Kõigi meie käes on varsti pastakas. Sellega teeme valiku, kas selline kampaania on vastuvõetav või mitte.
Minu sõnum on lihtne – see ei ole vastuvõetav. Ja meil on võimalus seda näidata. Kui valiku peateema pole mitte ideed ja juhivõimed, vaid määrimisvõime, siis ebaõiglusele tuleb vastu astuda. Seda pole mõtet pärast vaikselt kiruda, pastakaga saab selle valiku teha. Kohe nüüd.
Teie otsustate, kes saab esimeheks. Siin, nüüd ja täna.
Küsige – kas kampaanias oli peateemaks ideed?Erakonna tulevik? Eesti tulevik? Haridus? Majandus? Maapiirkonnad? Ühendused? Laste tulevik ehk?
Kampaania peateema oli tegelikult viis kuidas kampaaniat teha, kuidas võistelda. Ja üks meeskond jooksis lati alt läbi.
Ebaõiglusele saab astuda vastu – see kuidas määrimisse suhtutakse erakonnas, peab olema selge.
Kui see saab heakskiidu, siis on iga kampaania tulevikus, iga mõõduvõtt erakonnas, mitte sirgete meeste ja naiste omavaheline katsumine, kes on parem, vaid jala tahapaneku maailmameistrivõistlused.
Kas keegi siin saalis tahab sellist erakonda? Ükskõik kui ilus kõne ja lips seda varjutab? Käsi püsti, ma ei usu, et seda peab häbenema.
Me astume selle vastu – see on põhjus täna teha valik ja anda signaal, et sellist tulevikku me endale ei taha.
Sel on tulemus, kui teeme seda kõik. Nii siin esireas, kui teises, kui viiendas ja viieteistkümnendas.
Ausus, väärikus, ja sirge selg on väärtus. See on Reformierakond millega mina liitusin. See on Reformierakond, mille üle olen uhke. Ja siin valitakse seda kes võitleb Reformierakonna, tema inimeste ja valijate eest. Mitte elukutselist meeldivat meest.
Ahjaa – ma olen olnud peasekretär. Ma olen olnud plakatikleepija. Ma olen pärit Tallinnast. Ma olen teinud kõiki töid, mida on vaja teha.
Mind on Reformierakonna kampaaniat tehes visatud välja uksest. Sõna otseses mõttes. Ma pole pühak. Ma olen tavaline Eesti mees. Kodulaenuga ja väikse ettevõttega.
Rääkige inimestele veel midagi, mida nad minust ei tea. Sest peale seda teevad nad valiku. Ja mul on tunne, et räpase kampaania vastu. Ükskõik kui soravalt mahaloetud programm seda looritada püüaks.
Mulle on erakond armsam kui minu oma ambitsioonid. On alati olnud ja jääb alati olema.
Öeldakse, et inimene õpib ennast tegelikult tundma piirsituatsioonides. Temas tuleb välja, kes ta tegelikult on, mida teeb, kas ta jääb kindlaks.
Minu meeskond on erakond, ja me võitleme koos väljapoole. Ükskõik mis täna juhtub, teadke, et ma olen tänulik ja uhke selle üle, mida tegime.
Mul pole kunagi olnud nii palju sõpru üle Eesti.Heasoovlikke toetajaid, käepigistusi ja õlalepatsutusi.
Jäime ka keeruliste valikute ees kindlaks, valisime ausa ja positiivse kampaania. Miks meie mõtted on head, mitte teiste mahategemine.
Sest meie kõigi jaoks on erakond tähtsam kui oma ambitsioon. See teeb mind uhkeks. Me saime pinge all hakkama. Ja see on tulevikku silmas pidades olulisem, kui miski muu.
Täna on Oskar Lutsu 130. sünniaastapäev ja valik on Tootsi või Kiire vahel. Tehke oma valik.
Elagu Eesti!
Elagu Reformierakond!