Head erakonnakaaslased, sõbrad, kallid Eesti inimesed!
Kohtusin eelmisel sügisel, veel siseministrina, ühe vene prouaga, kes rääkis, et ta on segaduses. Et ta on siiani elanud teadmisega, et Eesti valitsus teeb kõik selleks, et neid, Eestis elavaid venelasi, hoida isolatsioonis ja teadmatuses.
Ta rääkis, et kogu tema info Eestis toimuva ning Eesti valitsuse tegevuse kohta pärines ainult telekanalist PBK ja Tallinna linnavalitsuse ajalehest Stolitsa. Ent kui ta õppis selgeks eesti keele ja läks tööle Eesti keskkonda, sai ta aru, et teda on petetud. Et ta on aastaid elanud moondatud pildiga maailmas, kus teda on suunatud oma kodumaad ja selle valitsust vihkama.
Ta ei teadnud näiteks, et meil on maailmas unikaalne emapalk. Ei teadnud ka, et meil tuleb sama unikaalne suure pere toetus, mille kehtestas Reformierakonna juhitud valitsus. Ei teadnud, et siin elavatel eakatel mitte-eestlastel on võimalik lihtsamalt kodakondsust taotleda. Ja muudki.
Mul on kahju, et nii, nagu too proua, nii ka suur osa Eesti muukeelsetest valijatest ei tea tegelikult seda, et Eestil läheb üldiselt hästi. Paljudest riikidest paremini. Et siia tahetakse investeerida. Et e-valimised on turvalised. Too proua on vaid üks näide trotsist, mõistmatusest, pettumusest ja pahameelest, mis on Eesti ühiskonnas, inimeste ja ettevõtjate seas loetud kuudega tekkinud.
Ma usun, et nõustute, kui ma ütlen, et meie riik on kärisemas. Iga päev poliitikat lähedalt mitte jälgivale inimesele ei pruugi märgid nii selgepiirilised paista, kuid poliitikutena näeme, et Eestis toimuvad muutused, millega mina nõus ei ole ja olen veendunud, et ka teie mitte.
Ma ei ole nõus lammutustööga Eesti riigi lihtsa ja arusaadava maksusüsteemi hävitamiseks. Kas praegune vasakvalitsus üldse mõistab, millise mõjuga nende sihitu rapsimine maksudega üldse on? Ma arvan, et seda ei tea ei Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder ega ka Jevgeni Ossinovski. Mulle tundub, et ka rahandusministri ametist lahkuv Sven Sester või ametisse asuv Toomas Tõniste tegelikult ei tea. Liiga palju on viimase poole aastaga rumalusi tehtud, siis uuesti tehtud, ja siis veel ümber tehtud. Eksitades avalikkust, ettevõtjaid, maksumaksjaid. Kui lausa 21 ettevõtlusorganisatsiooni võtavad ette ühise murekirja kirjutamise, peaks olema kõigile selge, kui hull seis maksumuudatustega on.
Ma ei lepi sellega, et valitsuses ja valitsuserakonnas leidub inimesi, kes seavad kahtluse alla Eesti NATO liikmelisuse.
Ma ei ole nõus sellega, et Eesti e-valimiste usaldusväärsus on seatud juhtiva valitsuspartei poolt kahtluse alla.
Ma ei ole nõus sellega, et minu kui Tallinna maksumaksja raha kulutatakse kahe erineva paralleelmaailma loomiseks – ütleme otse välja, vene kogukonna isoleerimiseks eestlastest, nendele läbi Stolitsa tegelikkusest kõverpeegli näitamisega. Seda kui kõver see peegel on, on korduvalt tõestatud. Üksnes fakt, et Sarapuule korruptsioonikahtlustuse esitamisest polnud Stolitsas silpigi, on ilmekas.
Seda loetelu võiks jätkata ning jätkata. Kuid samavõrra nõutuks teeb sotsiaaldemokraatide ja IRLi kõrvale vaatamine. Neil just nagu on piinlik, aga nad vaikivad, sest teisiti ei saa. Võim tahab hoidmist. Kuid võimul olemisel on lõpuks hind. Kas ma eksin, kui väidan, et hind on muutunud väga kõrgeks? Just Eesti riigi ja eestlaste jaoks. Kas ja kui tugevana IRL või sotsid Eesti poliitmaastikul jätkavad, ei ole isegi nii oluline, küll on Eesti jaoks traagiline, kui tuntav osa senisest eduloost – tasakaalus eelarve, mõistlik maksusüsteem ja e-lahenduste eestvedajaks olemine vähem kui aastaga rentslist allavett lastakse. Nii eeltoodu kui näiteks tööjõumaksude langetamine, kaitsekulude hoidmine 2%-st kõrgemal, töövõimereform, haldusreform või piiriehitus ei ole juhtunud iseenesest. See kõik on tehtud Reformierakonna juhtimisel. Meil on põhjust olla uhke Eesti senise edu üle.
Üks asi vajab veel klaarimist. Reformierakond ei külva rahvuskonflikti. Reformierakond seisab oma väärtuste eest ja tõsi, me ei karda väärtuskonflikti. See konflikt seisneb küsimuses, kas me oleme tuleviku või mineviku, avatuse või suletuse, aususe või valelikkuse, võrdsete võimaluste või osade ühiskonnagruppide isoleerimise poolt. Kindlasti ei ole see venelaste ja eestlaste küsimus. See on Keskerakonna poliitilise kultuuri ja käekirja ning teiselt poolt Reformierakonna väärtuste küsimus. See on konflikt sellest, kuhu me teel oleme.
Kas me ei karda, et ühel hetkel peame tunnistama, et rohkem kui 25 aastat uuendusmeelses vaimus üles ehitatud Eesti riik ei ole enam selline, nagu me südames soovime?
Paremäärmuslased unistavad müüridest Euroopas, Keskerakond ehitab juba aastaid müüri Tallinnas. Kuid see müür ei ole betoonist ja okastraadist. See kulgeb Lasnamäe veerel, Kadrioru pargi servas ning koosneb korruptsioonist, vaenust ja vassimisest. Venekeelsete valijate ülejäänud Eestist ära lõikamine lasub Keskerakonna südametunnustusel. Õigemini selle puudumisel. Kui palju on Keskerakond Tallinnat juhtides panustanud eesti keele õppesse? Küll on panustatud sadu tuhandeid eurosid aastas näiteks PBK-st lugude tellimisele. Nii lõikab Keskerakond osa inimesi teadlikult ära objektiivsest infost. Luues pettekujutlusi, muutes inimesed paranoiliseks, saame suletud kogukonnad meie enda sees. Saamatu valija on Keskerakonna unistuste valija. See peab lõppema. Liiga palju olulist – julgeolek, majandus, inimlikud väärtused – on kaalul!
Austatud mõttekaaslased!
Meie ühine vastutus on hoida Eestit õigel teel ja ehitada tugevat Eestit. Üheskoos pere, naabrite, kaaslinlaste, kõikide eestlastega nii kodumaal kui Eestist kaugemal.
Meil seisavad riigina ees päris probleemid ja päris väljakutsed – kuidas aidata kaasa rahvastiku kasvule, kuidas tagada ettevõtjatele lihtne ja selge majanduskeskkond, milline on meie valik töökäte puuduse leevendamiseks, kuidas kaotada eesti ja vene paralleelühiskonnad, kuidas hoida eestlasi eestlastena ka kodust kaugemal, kuidas tagada Eesti julgeolek aegade lõpuni. Kuidas muuta Eestit tugevamaks?
Mina usun, et tugev Eesti on meie kõigi ühine Eesti, mitte kuskil meist eemal ja meist paremini teadev Eesti. Tugev Eesti tagab kindluse, et igaühel, kes oskab ja tahab, on vabadus õnnestumiseks ja võimalus saada paremaks oma kodus, oma kodumaal. Tugev Eesti toetub igaühe isiklikule pingutusele, mitte käed rüpes hüvede ootamisele.
Üks Abja Gümnaasiumi abiturient arvas hiljuti, et Eesti on tugev riik, kui me suudame hoolida oma inimestest ning pakkuda abi ja teist võimalust nõrgematele. Mitte lihtsalt jagada natuke kõigile, vaid aidata abivajajat. Eesti ühiskond on seda tugevam, mida tugevam on tema iga üksik liige. Kirjutan sellisele mõtlemisele kahtlematult alla. Tugev Eesti kaitseb iga eestimaalase võimalust vabaks eneseteostuseks, mille tulemus on suurem heaolu. Heaolu ei saa aga lihtsalt tasuta inimestele jagada, heaolu tuleb igaühe panuse, vaeva ja tööga.
Minu tuttav, Olev, elab siit Tartust mitte väga kaugel, Võrumaal, ning ärkab igal hommikul, et valmistada maailma parimaid võinuge. Ta teeb oma tööd südamega, ootamata, et riik tema uksele koputaks ja kandikul rahapakke serveeriks. Olev on alati rõõmsameelne ning mõtleb kaasa, kuidas ja mismoodi saaks elu Eestimaal paremaks teha. Tean, et selliseid inimesi, nagu Olev, elab Eestimaal palju, väga palju.
Tugeva Eesti aluseks on Eesti inimene ja tema poolt tehtav töö. Mõtestatud ja mõttekas töö. Pingutus, soov midagi saavutada. Töö, mida teevad meie inimesed ja mida pakuvad Eesti ettevõtted. Ettevõtted, mis tahavad luua töökohti, areneda, kasvada, olla edukad. Ettevõtted ei sünni keskkonda, kus riik majandusse sekkub ning kehtestab vasakpoolsete maksueksperimentidega üleöö uusi makse.
Head kuulajad, järgnevalt kõige olulisemast – meie inimestest – kõige suuremast kapitalist.
Taavi Kotka, kes teatavasti kandideerib Reformierakonna nimekirjas sügisel Viimsi volikokku, ütles eelmise aasta lõpus, et meil on ainult üks Eesti, mida paremaks muuta. Nõustun temaga täielikult. Eesti on tugev vaid siis, kui kõik, kelle süda tuksub Eestile, pingutavad Eesti edu nimel. Ja mitte ainult siin, kodukamaral, vaid ka Eestist kaugemal. Tsiteerides John F. Kennedyt: Vabadusel on omad raskused ja demokraatia pole täiuslik. Kuid me ei ehita kunagi müüri, et inimesi kinni hoida, vältimaks, et nad lähevad meie juurest ära.
Eestist on ikka mindud, aga on ka tuldud. On tänase põlvkonna ehitada Eestist riik, kuhu kõik laias maailmas käinud-näinud eestlased tahavad alati uhkusega tagasi tulla ja veelgi enam – kuhu pürgivad elama ja töötama ka teiste rahvuste esindajad, sest teist niisugust riiki nagu Eesti, pole maailmas. Ärgem unustagem, et ka need, kes aastakümneid juba kodumaalt eemal, on meie inimesed. Inimesed, keda Eesti ei saa, ega tohi unustada.
Nii ei ole normaalne, et riigina paneme sünnijärgse eestlase valiku ette, kus Eesti passi saamiseks peab ta loobuma USA või Rootsi kodakondsusest. Kodakondsusseadus just sellist valikut tegema aga sunnib. See on lubamatu ja aastaid kehtinud viga tuleb parandada. Põhiseadus ütleb, et kelleltki ei tohi võtta sünnijärgset kodakondsust. Küll peab riigil olema õigus võtta kodakondsus neilt, kes on saanud kodakondsuse erandkorras eriliste teenete eest, aga ei austa Eesti põhiseaduslikke väärtusi.
Põhiseaduses oleme ühiselt kokku leppinud ka Eesti keele ja kultuuri kaitsmise. Seetõttu pean väga õigeks keelebarjääri kõrvaldamist, mis siin elavaid muukeelseid inimesi Eesti elust ja tööturust ning eduvõimalustest eemal hoiab. Väikese riigina ei ole meil luksust lubada sotsiaalseid probleeme, mis on tingitud eri rahvusgruppide ebavõrdsetest võimalustest hariduses ja tööturul. Meilt, poliitikutelt, oodatakse nendele probleemidele lahendusi. Eesti keele õpe igas Eestimaa lasteaias koos selleks vajaliku piisava hulga õpetajate koolitamisega, ongi üks konkreetne lahendus. Tunnustan siinkohal meie Tallinna meeskonda, kes keeleõppe teema avalikku debatti tõi.
Meilt oodatakse lahendust ka tööturu probleemidele. Üleeile sai uudistest lugeda, et sel aastal enam keegi Eestisse tööle tulla ei saa, kuna sisserände piirarv on täis. Absurdne! Tõstatasin sama teema mõned kuud tagasi kohtumisel Tööandjate Keskliidus ja Kaubandus-Tööstuskojas. Küsisin ettevõtjate arvamust, kas piirarvu võiks kaotada, asendades selle konkreetsete kriteeriumitega, kes ja miks Eestisse võivad tulla. Kõik toetasid mõtet. Sarnase vastuse sain Riigikogus professor Tiit Tammarult Eesti inimarengu aruande arutelul. Reformierakonna ülesanne on seista ettevõtluse hea käekäigu eest ning kui sisserände piirarv takistab ettevõtluse arengut, tuleb see kaotada ning kehtestada vajalikud kriteeriumid, millele peab vastama töötaja, kes siia tööle tuleb.
Meil taandub arutelu tööturu ja töökäte puuduse asemel tavaliselt populistlikuks lahmimiseks: Eesti piirid kinni ja pole meile siia kedagi teistest riikidest vaja! Viha ning vaenuga edukat ja tugevat riiki ehitada pole võimalik. Meenutan siinkohal põhiseadust – kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rohkem sallivust muudab Eesti tugevamaks. Nagu ütles Ameerika kirjanik Helen Keller: “Sallivus… on meelte kõige suurem kingitus. See nõuab ajult samasugust pingutust nagu rattal tasakaalus püsimine.”
Küll on mõistlik eeldada, et inimesed, kes tulevad Eestisse teisest keele- ja kultuuriruumist, arvestavad siinsete tavade ja kommetega nii nagu meie arvestame tavade ja kommetega reisides teistesse kultuuriruumidesse. Lõpuks on ju küsimus lihtne, kas Eesti on avatud või suletud maa, kas Eesti on hea paik elamiseks, töötamiseks ja õppimiseks? Mina olen veendunud, et Eesti peab olema avatud ja sõbralik maa.
Või võtame näiteks Eestisse tööle tulevatele inimestele palga maksmise. Ei ole mõistlik seada siia tulijatele ebamõistlikke piiranguid. Siia tulevale välismaalasele oleme kehtestanud nõude, et tööandja peab talle maksma vähemalt keskmist palka. See võib küll eesmärgina kanda seda, et ootame vaid kõrgemapalgalisi, ent tööturu olukord on teine. Ettevõtjad vajavad töökäsi igas sektoris.
Head erakonnakaaslased – Reformierakond on alati seisnud minimaalsete piirangute ning lihtsa ja selge majanduskeskkonna eest.
Liberaalidena on meie kohustus võidelda vaba turumajanduse eest ja ülereguleerimise vastu. Pakkusin mõni aeg tagasi välja, et Eestis võiks olla praegusega võrreldes poole vähem õigusakte. Selle elluviimiseks on vaja esimesel võimalusel võtta ette nii riigi kui omavalitsuste tasemel õigusruumi revisjon, et välja selgitada ja tühistada tarbetud ning ebavajalikud õigusaktid ja piirangud. Nimetagu selle idee oponendid mind idealistiks, ent suuri eesmärke seadmata edu ei saavuta.
Me peame julgema olla julged ja pakkuma ideid, mis Eestit tulevikku, mitte minevikku viivad ning seeläbi meid riigina tugevamaks muudavad. Kastist välja mõtlemist on meil liiga vähe. Ärme karda seda. Kas meil oleks valmisolekut ja julgust arutada näiteks suurinvesteeringutele eritingimuste kehtestamist? Dogmadest vaba mõttelend ja veelgi suurem tähelepanu teadus-arendustegevusele aitab luua lahendused, mis majanduse kasvama panevad. Ka ettevõtlusel tuleb lasta vabalt lennata, selmet suruda kõike bürokraatlikusse õigusruumi. Kõik ju näevad oma silmaga, kuidas elu meie ümber muutub mitte aastate, vaid kuude ja päevadega. Juba mitu aastat oleme poes valmis ise kassapidaja töö ära tegema, hotelli asemel valime jagatava korteri ja takso asemel viib meid punktist A punkti B naabrimees. Aga ikka peetakse probleemiks, et seadust selle kõige reguleerimiseks pole. Ei peagi olema. Turg reguleerib ise palju paremini.
Või esmapilgul pöörasena näiv idee Tallinn-Helsingi tunnelist. Sõltumata sellest, kas see realiseerub Hyperloopi või tavatunnelina, on see hea näide julgest mõtlemisest. Tehnoloogia areneb pöörase kiirusega ja on meie valik, kas püsida sellel kiirrongil või jääda perroonil järele lehvitama. Seetõttu julgengi väita, et õigusruumi vähendamine 21. sajandi kiirrongil püsimiseks on kriitilise tähtsusega. Vaid piirangutevabas ettevõtluskeskkonnas tekib maailma muutev innovatsioon.
Lähenevate kohalike valimiste valguses on ka omavalitsustel bürokraatia vähendamiseks võimalik paljutki teha. Kui kiiresti menetletakse planeeringuid, kui kiiresti antakse välja ehituslubasid, kas kõikidele on tagatud võrdne konkurents, kas omavalitsuse sõlmitud lepingud on korruptsiooni vältimiseks avalikustatud? Ehk riigi ja omavalitsuse roll olgu läbipaistvate ja võrdsete võimaluste loomine ausaks konkurentsiks. Kõik, mis konkurentsivõimet suurendab, on hea. Kõik, mis seda kahandab, on halb.
Ja rääkides majanduse konkurentsivõimest, siis ei saa mainimata jätta praeguse valitsuse vaat et egoistlikumat tegu, milleks on üle jõu elamine ehk eelarvega suurde defitsiiti minemine. On meie ülesanne korrutada ning korrutada, et raha ei tule seina seest või riigieelarvest nagu sotsid kipuvad mõtlema. Raha tuleb tänu ettevõtluse arengule maksumaksja taskust. Ning raha, mis maksumaksja oma tööga on teeninud ja mille pealt riigile maksud makstud, peab olema riigijuhtide poolt hoitud ja kasutatud erilise vastutustundega.
Tasakaalus eelarve ei ole tühi sõnakõlks. See tähendab võimetekohast elamist, mitte ülejõu elamist. Võimetekohane elamine loob eeldused arenguks ning ei pane neid tänaste otsuste võlavangi. Muuseas on see väga tähtis ka nii praegustele kui tulevastele pensionäridele, sest täna võetud laenud tuleb koos intressidega tagasi maksta ja iga rahandusest natukenegi jagav inimene mõistab, et sellised lisakulud pärsivad võimalusi ükskõik millise toetuse, sh pensionite kasvuks. Me ei taha, et mõne aasta pärast oleks Eesti uus Kreeka, kus valitsus on võtnud lõputult laene, mida ei suudeta enam teenindada. Riigieelarve peab olema tasakaalus ja nii ka püsima. Punkt.
Head sõbrad! Reformierakond on alati olnud isikuvabaduste ja -õiguste garant. Meie ülesanne on seista vastu põhivabaduste piiramisele.
Olgu vaid ühe näitena toodud praeguse valitsuse soov loobuda kergekäeliselt, ilma sisulise debatita, üle 25 aasta kehtinud riikliku sunni monopolist. Soovides laiendada omavalitsuste korrakaitseüksuste volitusi, muudab valitsus täielikult senise korrakaitse korralduse põhialuseid. Selliseid muutusi, mis puudutavad inimeste põhiõigusi ja vabadusi, ei saa teha olmeliste vajaduste põhjendusel. Taoline kontseptuaalne muutus nõuab tõsist õiguslikku debatti kogu korrakaitse korraldusest Eestis ja see ei saa toimuda kergekäeliselt, kuna see puudutab kõigi eestimaalaste vabadusi.
Aga vabadus ka laiemas tähenduses ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Riigi ja rahva vabaduse eest tuleb seista ning vajadusel võidelda. Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras meenutas kaitseväe paraadil Vabadussõja päevi, mil saime kinnitust tõdemusele, et oleme tugevad vaid siis, kui meie kõrval on sõbrad ja liitlased. Suurbritannia laevastiku sõjaline toetus oli oluline selleks, et lahinguõnn sadakond aastat tagasi meie poole pöörduks. Eesti vabaduse eest tuldi võitlema nii lähemalt kui kaugemalt.
Täna peame liitlastega koos olema veel tugevamad. Sõltumata Brexiti tulemustest on Eesti huvides hoida brittidega häid suhteid. Olla neile toeks praegu ja teada, et olemas on nende tugi kui meil peaks abi vaja minema. Tugev Eesti tähendab tugevat partnerlust nii kahepoolsete suhete kui NATO ja Euroopa Liiduga. Euroopa Liidu liikmena ei saa me lubada endale arvamust, et Euroopa Liit on meile vaid rahalaev. Ei. Mitte mingil juhul.
Olles võrdväärne partner, vastutame ühiselt Euroopa käekäigu eest. Vastutame nii ühise ning ühendatud Euroopa transpordi- ja energiavõrgustiku kui ka toimiva piirivalve ja sõjapõgenike abistamise eest. Euroopa olemegi meie! Meie, koos partneritega, teemegi otsuseid, mis Euroopa edasi viivad. Eriti ja eriliselt järgneva 6 kuu jooksul, mil Eesti on Euroopa Liidu eesistujariik. Reformierakond annab kindlasti oma tugeva panuse eesistumise õnnestumisesse.
Kuigi meil ei ole täna valitsusvastutust, teame, et just Reformierakonna pühendumine ühtsele ja tugevale Euroopale on olnud see, mis on taganud Eestile tugeva positsiooni ja hea maine Euroopa Liidus ning kaugemalgi. Nii Siim kui Andrus on tõestanud end Euroopa Komisjonis. Taavi eestvedamisele usaldati eelmisel nädalavahetusel ALDE nõukogus Euroopa liberaalide valimisprogrammi kirjutamine.
Me oleme tugevad ja oleme selle üle uhked. Mitte ainult Tallinnas või Brüsselis, vaid ka Räpinas ja Raplas, Õrus ja Kärus. Me oleme uhked Eesti inimeste üle kõikjal. Me läheme kohalikele valimistele vastu sirge seljaga ja oma tugevate nimekirjadega, peitmata end valimisliitudesse. Me tutvustame oma ideid ja tunnustame ning täname töökaid inimesi oma erakonnas. Meie esinumbrid, Urmas Klaas siin Tartus, Toomas Kivimägi Pärnus, Marko Torm Rakveres, Raivo Meitus Jõgeval, Madis Timpson Viljandis, Margus Lepik Valgas, Maido Ruusmann Tõrvas, Tiiu Aro Saaremaal, Kristen Michal Tallinnas ja kõik teised esinumbrid ning kandidaadid koos abilistega annavad üliolulise panuse Eesti tugevamaks muutmiseks. Me läheme üheskoos valimistele uskudes, et tugev Eesti on kaitstud, jõukas ja kõigi Eesti. Tugev Eesti on parem Eesti!
Elagu Reformierakond, elagu tugev Eesti!