Kristen Michal, riigikogu liige
Tartu tselluloositehase loo lühike kokkuvõte on anekdoot luksusauto juhist, kes arvas, et lipsab punaseks mineva foori alt läbi ja kallurijuhist, kes arvas, et ei lipsa ikka midagi. Luksautojuhi rollis on sel korral valitsus ja kallurijuhi rollis Tartu kandi rahvas. Anekdoodis, nagu elus, ei lipsanud läbi. Eriplaneeringu ümbertegemine või lõpetamine on möödapääsmatu, tehase jaoks tuleb leida koht, kuhu ta sobib.
Tartumaale planeeritud tselluloositehase saaga materjali jätkub mitmeks analüüsiks, kirjutan toimetuse palvel arvamuse, mis seis tänaseks paistab. Lugu, nagu paljud teised, algas ju tegelikult suurepäraselt. Olid olemas Eesti investorid, abiks riigireformijad ja paljud muud esmaklassilised tegijad. Plaan oli leida koht, kuhu saaks teha tehase, mille tagajärg, omanikele tulu teenimise kõrvalt, oleks olnud metsa kõrgem väärindamine. Et Eesti ei veaks palki mujale, kus lisatakse väärtus ja saadakse tulu. Ideega on ilmselt kõik nõus. Isegi palk, kodumaa nimel.
Rahal on ajas väärtus, seega küllaltki loogiline paistab ka ettevõtjate soov liikuda tempokalt. Saamaks vastuse, kas üldse ja kuhu oleks tselluloositehas oodatud. Siiani loogiline. Edasi, nagu ütlevad inglased, tiheneb.
Tuimus ja ümar jutt vihastas inimesed välja
Valitsus, mis tänaseks on kuulus selle poolest, et sinna ei kuulu õigupoolest keegi seda moodustanud kolmest osapoolest (patuga pooleks Ratas, Reps, Simson siiski), hindas, et kui teha kõike nii kiiresti, et keegi ei saa aru, siis ehk lipsab läbi? Pealtnägijas olnud memorandum, kavatsuste kirjeldus veebruarist 2017 on näide mõtteviisist ja ministrite hilisemast eitamisest. Kui keegi tahab siin näidata näpuga ka ettevõtjatele tasub meeles pidada, et rahva huvide kaitse eest makstakse palka valitsejatele. Palga sees on muuseas ka ei ütlemise tasu, kui asi ei klapi.
Valitsus aga asus harvanähtavalt tempokalt toimetama. Turbomenetluse sai Riigikogus seadus, et eriplaneerigut, mis mõeldud suurte mõjuga objektide rajamisel, võib tasustada ka huvitatud osapool. Kulude katmine ei tähenda sobiva analüüsivastuse tellimist. Seadusemuudatus, mis nagu öeldud ei ole halb, võimaldades säästa maksumaksja kulusid suurte objektide puhul lõi valitsuse sõnumite ja hoiakutega kogumis mulje, et asi on otsustatud. Uuringud on formaalsus, tehas on teel.
Sõnum, et tuimalt rullitakse üle, vihastas aga põhjalikult välja inimesed Tartus ja selle ümbruses. Analoogia valitsuse alkopoliitilise kurtusega oli üsna ilmne. Tartu liidrid, eesotsas linnapea Klaasiga võtsid tungla, eestvedamise ja asusid piirkonna huvide eest võitlema. Valitsus jätkas ikka veel segast juttu, tehes aprillis 2018 otsuse, et eriplaneeringuga tuleb edasi minna. Vastuseks tuli Tartust Klaasi sõnum, et kohtus näeme.
Tartu liidrid haarasid maas vedeleva tungla
Tartus katel kees ja riigikogu valimisteni oli aasta. Emotsionaalne konflikt. Selline, mida ükski argument ei lahenda. Proovige südant sundida. Vaikselt hakkas see sõnum ka valitsuses olevate erakondadeni jõudma. Keskkonnaminister Kiisler sai Tartu piirkonnast reispassiks soovituse lahkuda. Urve Palo, kes oli tehase pooldaja, jäi ühtäkki kadunuks. Jaak Aab lahkus Keskerakonna kampaaniajuhiks, meenutamata rohkemat. Emor ja Turu- Uuringud andsid iga kuu numbreid. Kahel kolmest koalitsioonis olid need ühekohalised.
Edasine oli vaid aja küsimus, alanud oli ralli kes esimesena ja kõvema häälega ütleb, et tema küll valitsuse otsust ei toeta. Esikoha sai Helir-Valdor Seeder, kes sisuliselt avaldas umbusaldust Siim Valmar Kiislerile. Peale teda teatas, et valitsus on ikka väga valel teel Jevgeni Ossinovski. Lisades,et SDE pole kunagi midagi toetanud. Mis omakorda tõi kaasa ajakirjanduse janu otsida välja Urve Palo sõnumid ja küsida Ossinovskilt vastust saamata, et kui nad olid vastu, siis kuidas see suurepäraselt läbi saav valitsus otsuse nendeta tegi? Ja nii olemegi probleemi juurde jõudnud — see valitsus on probleemi osa, mitte lahendus.
Kes tegi? Ei tea.
Jüri Ratase juhtimisel on meil valitsus, mis oma otsuseid pole teinud. Või isegi kui mõne on, siis hiljem selgub nende madal turuväärtus, olid kõik omasõnul vastu. Kas pole mitte koomiline?
Eesti investeerimiskeskonna jaoks oleks valitsusel võinud olla nii palju külma pead, et küsida lihtne küsimus — kas poleks targem proovida juhatada tehast sinna, kuhu oodatakse?
Isiklikult avaldatud arvamus, et tehas oleks oodatud Ida- Virumaal, kus tööstusega pikk kogemus ja oskustega tööpuudus reaalsus, tõi mulle sõpru mõlemas, nii Virumaal kui Tartus. Sama küsimust olen ammu, majandusministriks olles soovitanud kaaluda ka ettevõtjate taustajõududel. Tänaseks on mitu omavalitsust öelnud, et nemad sooviks seda arutada.
Kuna ükski valitsust moodustav osapool õigupoolest valitsust ei toeta, siis tuleb otsus ümber vaadata. Eriplaneerigu külmutamine või midagi sarnane eufemism oleks ettevõtjate ja inimeste lollitamine. Pigem tuleks istuda laua taha ja vaadata üle, kuhu selline plaan sobiks. Ja arutada seda avalikult, mitte althõlma. Sest kogemus näitab, et kiirusega läbi ei lipsa, kallurijuhil on närv mustaks aetud.
Avaldatud 3.06 Delfi.ee
Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias
Tartu tehase saaga was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.