Jürgen Ligi, riigikogu liige
Usku, et riigid suudaksid tõhusalt iivet kontrollida, et toeta praktika. Suuremate aineliste ja vaimsete võimalustega maades on kalduvus sünnitada väiksem ja sisserännusurve suurem. Vastupidist väita ei ole poliitikute poolt riigimehelik ja seda häirivam oli saada meilboksi riigikogu utoopiahõngulist raportit üleskutsega, et minu fraktsioon «võtaks riigimeheliku hoiaku ja toetaks dokumenti». Me oleme seda dokumenti tõesti kritiseerinud ja saanud teda paranda, ent suruda seda peale poliitilise konsensusena on selgelt liig.
See dokument on kasutu, ausama hinnangu järgi teeb mitmes vaates kahju. Inimesele, kes selles puudutatud poliitikavaldkondadest juba midagi teab, pole seal uut, teised aga ei hakka teda lugema. Riigikogu ei peaks tegelema kasutute asjadega, mida need triviaalsused paremal juhul on. Võib-olla tellitakse sellele viidates mõni uuring, aga miski ei takista seda tegemast ilma riigikogu uue probleemkomisjonita. Poliitilise konsensuse vajalik lähtekoht on usaldus ja autoriteet, aga see komisjon oli osake peaministri partei siseasjadest pärast juhivahetust — üks lisapalk, ehkki paljude rahajagamiste seas pisemaid, ja üks lisaamet, ehkki ministriportfellid ja nendega läbikukkumised on olnud kõlavamad. Favoriidi lubadused Eesti rahvastikuprobleemide põhjused lõpuks kindlaks teha ja lahendamine enda kätte võtta ei teinud asja paremaks nagu ka mitte pliiatsi sattumine peaministri nõuniku kätte, kelle kuulsus põhines nõukogude korra õigustamisel.
Miinimumnõudena ei tohi riigikogu teha kahju, ent raport viskab välja lapsi, keda Eesti on vaba ühiskonnana kasvatanud, kuid jätab alles pesuvett, millest oleme tahtnud vabaneda. Mitmes suunas otsitakse vabanemise vastu nagu revanši, lähenedes rahvastikupoliitika Trooja hobuse sees. Idee kõike suunavast ja suutvast parteist ja valitsusest on selles dokumendis alles ka pärast olulist kohendamist ning see saab sünnitada vaid valeotsuseid ja vastuseisu.
Eestis pole protest läinud emakast loobumisele kirurgiliselt, küll aga ajakirjanduslikult — tema vahetuskaubaks pakkumiseni eluaseme ruutmeetrite vastu.
Vabas ühiskonnas ei saa riik kodanikele nende eraelu dikteerida. Kommunikatsioonihäire on vähim, mis riiklik ebadelikaatsus hellas teemas tekitab, aga moodsaim viis on rünnata iibemuret ennast, mis olukorda ainult halvendada saab. Eestis pole protest läinud emakast loobumisele kirurgiliselt, küll aga ajakirjanduslikult — tema vahetuskaubaks pakkumiseni eluaseme ruutmeetrite vastu. Sellisel pretensioonil pole muud perspektiivi, kui et lapsed, kelle puhul vaadatakse ainiti riigi otsa, jäävad sündimata. Ja paljudele on see suhe meeldima hakanud, lapsi on nimetatud ka keskkonnasaastaks ja lennanud on süüdistused naiste sünnitusmasinateks muutmises. Kõik see surub end noorte ebakindlate hingede ja lastega seotud katsumuste vahele.
Nägin, kuidas noored emad lugesid rahvastikupoliitika alustest välja surve: et nad kiiremini sünnitaksid. Pole teiste asi, tõepoolest. Teiselt poolt tuleb riigil siit järeldada, et otsused selles üksiku ja üldise vastuolus tehakse isiku tasemel, mitte väikese iibe põhjal. Ja ometi on see vaid matemaatika, et sündide edasilükkamine on kaasa toonud iibe vähenemise, sünnitusealiste immigratsiooni peatumise järel mõistagi.
Teiseks ei taandu riik oma väärtuste ja tegevuste kogumis rahvastikupoliitika sisse, nagu on selle dokumendi koostajate pingutus. Ajuti näib, et inimesed on seal kui aedikus kari, kelle kohal kõrgub nende jõudlusele ja juhtimisele pühendunud hiiglane riik. Valikud ja teised väärtused puuduvad pildilt, riiklik plaan on kõik. Selle jõudluskontrolli alla on litsutud kultuuri-, keele-, haridus-, kodakondsus-, majandus-, tervise- ja solidaarsuspoliitikaid. Esimeses versioonis oli see häiriv, viidati isegi mitmekeelsele koolile ja lõdvale kodakondsuspoliitikale. Puudu on vaade, et lapsed on perekonna tunded, õnn ja vara, isiklik vastutus laste eest aga võimsaim inimest ja ühiskonda parandav vägi. Siin on lapsed häda ja viletsus, mida sotsialistlik eestkoste peale surub ja mille kahjusid hüvitama peab.
Sel väärtusloomel on demograafiline tagajärg. Ometi sünnitati praegused pretensioonikad palju kitsamates oludes ja ilma nõudmisteta, mida praegu esitatakse taas sisuliselt oma vanematele, sest nood on too paljunemisealistest üle jääv riik. Äkki mõtleks neile? Mina, mu õed ja vend sündisime suvel, emal oli kodus olemiseks kasutada õpetaja suvevaheaeg ja mähkmete kuivatamiseks päike. Neid toona nimelt pesti, kuigi vett tuli soojendada pliidil nagu muiste, vanemahüvitise asemel oli üürike dekreetpuhkus, nii nagu endiselt on paljudes meie omaga sarnase sündimusegajõukates riikides. Praegu saab iibesse panustada ainult mu ema-isa viieteistkümne lapselapsega sama põlvkond, ei riik ega keegi teine. Ja ärgu öeldagu, et aeg on teine, see on ikka meie ühine aeg ja ta on lahedam, mitte kitsam kui varasem.
Üks dokument ei saa panna mõtlevat inimest nõustuma, et ühiskonna suurim probleem on ebavõrdsus ja sellesse tuleb sekkuda iga hinna eest ja kõigi vahenditega. See pole ka kusagil hästi lõppenud. Siin pakutakse seda rahvastikupoliitikana ja rumalate vahenditega. Ei saa võrdsust maksuerandite abil, sest need toimivad enamasti ebavõrdsust suurendavalt, või universaaltoetustega, mis nõrgemaid ei eelista. Hoopis teine asi, kui fookus oleks vaesuse leevendamisel vajaduspõhiselt ja võrdsete võimaluste rõhutamisel teenustes, näiteks hariduses, koolivälises tegevuses, meditsiinis.
Deklaratsioonile, et ressursipiirangutest saab lihtsalt üle kulusid suurendades, ei saa samuti alla kirjutada, nagu ka mitte eesmärgile vabastada lastega pered majandusraskustest, mida normaalses ühiskonnas ikka ette tuleb. Kellelgi ei ole vaja sellist dokumenti lugemaks, et suurel rahval on võime tegelda paljude asjadega, et tervis, liikumine ja toitumine on head ja palgalõhe paha.
Isegi rahvastikukriis diagnoosina on pandud huupi, poliitilise loosungina. Komisjoni initsiaatorid on harrastanud neil teemadel hädaldamist ja riigi süüdistamist ega saa nüüd selgelt pidama. Eesti rahvastik on hakanud taas kasvama, piiride avanemise ja elatustaseme vahe mõju on taandunud, sisseränne on neljandat aastat positiivne ja ainuüksi selle pärast on tarvis uut tooni ja rõhuasetust. Ka eestlased on naasma hakanud, avastanud Eesti atraktiivse elukohana eriti laste kasvatamiseks. Raporti eesmärk jõuda maailma parimate riikide hulka laste kasvatamiseks on saavutatud. On turvaline väikelapseaeg, tipus kool, tervishoid, isegi sularahatoetused palkadega võrreldes. Kampaanialikkus elu edendamisel on lihtsalt kohatu.
Tuleb jõuda tõdemusele, et väike sündimus ei ole seninägematu majandusliku viletsuse, vaid isiklike valikute ja ühiskondliku meelsuse nägu. Valikuvõimaluste avardumine, mitte riigi toe ärakadumine, väärtushinnangud on viinud sündide edasilükkamisele ja neist loobumisele. Pole head ilma halvata ja riigikogu pole leidmas uut retsepti, küll aga vaikib maha olulist. Muutunud väärtussüsteem pärsib pere kasuks otsustamast südant, aga ka pead paistavad segi olevat. Kui kehv on lugu, näitas väitlusseltsi faktikontrolli vastulöök poliitikule, kes väitis rohkem lapsi sündivat peredes — vähem sünnib, arvutati võidukalt välja «fakt», sest abielus inimesi on vallalistest vähem. Ka on laste vähesus üksinduse nägu, aga üksi jäänutel pole eestkõnelejaid, nagu on (õnneks) ahistatavatel. Aga juba ametlikult on 40 protsenti Eesti leibkondadest üksikud inimesed.
Peale moeasjade tuleb meil tunnistada igavikulisemaid, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise kohustusi. Maa ülerahvastatuse ja majanduse probleemidega on see pigem vastuolus. Oma suur kokkulepe tuleb meil sõlmida hoopis ümber eesti keele ja komberuumi ning väärtuse üldisemalt. Riigikeelne ja koosõpe on ainus võimalus vähendada lõhet rahvastiku sotsiaalsetes, majanduslikes, töö- ja tervisenäitajates ning luua ühtsemat meeleruumi, mille ümber Eesti riik taastati. Kodakondsuspoliitika saab meil olla ainult nõudlik, sisseränne ainult kontrollitud. Väljarännesõltub kogu me elukorralduslikust pingutusest, mitte kampaaniapaberitest, tagasirändes saame olla paremad, kasvõi info jagamises ja koolikoha leidmises.
Kui laste kasvatamist toetavas oleme juba üsna head ja ühiskonnana lapsesõbralik, siis kehvad oleme vanadega, diskrimineerimiseni välja nii sõnas kui teos, ilma et seda märkaksime. Vanade ja väetimate ellu toomises on meil suurem ühiskondlik varu. Eduloo moodi on esialgu ainult töövõimereform. Aga noored pered on keskeltläbi too tugev ja edasi jõudev osa ühiskonnast, kes uueks ülalpeetavaks, elamise ja elatisega riigilt, saab ainult poliitilistes utoopiates.
Võrdsus on liiga suures konfliktis vabadusega, et olla eesmärk, küll aga tuleb meil hoida ühtlane kooli ja tervishoiu kättesaadavus, osata olla vajaduspõhisem ja tõrjuda vaesust. Ja mitte eksitamisega suhtelise vaesuse näitajatega, mis ei näita viletsust, vaid on võrdlus.
Aga esmajoones on laps isiklik õnn ja seda ei saa asendada riik. Sularaha ei pane sünnitama, tunded panevad. Riik peab enamikust maksudest tegema temast paremat ja looma võimalusi lapse arendamiseks, hoidmiseks, õpetamiseks, tervishoiuks, et vanemad saaksid teenida ja hakkama. Vanavanemad ka. Ei midagi uut, mida kampaaniaga avastada.
Avaldatud postimees.ee 30.04.2018
Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:
Lapsed sünnivad tunnetest, mitte poliitikast was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.