Keit Pentus-Rosimannus, Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees
Postimehe värskelt avaldatud uuring selle kohta, kas ja mida on valmis inimesed kliimamuutuste ära hoidmiseks oma elustiilis muutma, andis väga olulise teadmise — kümnest Eesti inimesest kaheksa inimest on valmis midagi ette võtma. See kinnitab, et meie inimeste vastutustunne tuleviku ees on palju suurem, kui veel hiljuti prooviti muljet luua.
Sotsiaalmeedia kasutajatele on kindlasti tuttav, kuidas kliimamuutusi ja kliimapoliitikat puudutavate postituste alla ilmuvad kiiresti hüüatused stiilis “aga oma käitumist pole keegi valmis muutma!”, “kellele te räägite, Eesti inimesed ei taha midagi kuulda sellest, et peaks oma elustiili muutma!”. Nüüd on mustvalgel näha, et valmisolek on täiesti olemas. Järjest rohkem paistab, et praegu on teadlikkus ja pealehakkamine suurem inimeste isiklikul tasandil kui riiklikul.
Olen jälginud esimesi reaktsioone uuringu tulemustele ja arvan et nipsaka tooniga reaktsioonidest stiilis “mida see pillirookõrre kasutamine ikka muudab” oleks mõistlik hoiduda. Eesti inimeste valmisolek muutusteks on oluline. Seda ei tohi naeruvääristada, sest ilma laiema hoiaku ja platvormita oleks palju keerulisem ette võtta ka suuri muutusi tööstuses ja energeetikas. Inimeste hoiakud, nõudlikkus ja soov väiksema kliimamõjuga toimetamise järgi võib tukkuma jäänud reeglitetegijad lõpuks liikuma saada. Pealegi kujundavad sellised inimeste isiklikud hoiakud oluliselt laiemaid arusaamu selle kohta, mida peetakse ühiskonnas “normaalseks”, mis on põlu all, millest hoidumine on omaksvõetud tava.
Inimeste hoiakute ja harjumuste muutus on see, millel on võime mõjutada oluliselt ka kliimamõju kontekstis kõige suuremat patupesa — energiasektorit.
Kust tuleb süsinikusaaste?
Eesti viimane kliimaaruanne näitab, et iga Postimehe lugeja (ja iga Eestis elava noore ja vana lehe mitte-lugeja) kohta paisatakse meil aastas õhku umbes 15 tonni süsinikusaastet. Kokku 20,9 miljonit tonni süsinikusaastet aastas. Ilmselt on praeguseks igale veidigi kliimamõju vastu huvi tundjale pähe jäänud, et lõviosa sellest tuleb energeetika sektorist. Mis see lõviosa tähendab?
88,8% Eesti süsinikusaastest pärineb energeetikast. See hõlmab kõiki põletatud kütuseid, kulugu need siis elektri tootmiseks või sooja tootmiseks, büroodes või kodudes. Veel mõni aeg tagasi oli levinud hoiak, et seda osa ei saa inimesed ju kuidagi mõjutada. Aga energiasääst? Nagu näitab ka värske SEI kliimaneutraalsuse uuring, on energiasäästu potentsiaal suur. Väga palju energiat kulub meil endiselt hoonetes, mille ehitusaasta jääb perioodi, kus energiasääst tähendas sügise saabudes aknaraamide vatiga täis toppimist ja kleeppaberiga üle kleepimist. Selle valdkonna süstemaatiline ja põhimõtteline ettevõtmine võiks anda suure tüki muutusest.
Aprillis avalikustatud eurobaromeetri uuringu järgi on Eesti inimesed tegelikult juba praegu mitmes olulise kliimamõjuga valdkonnas Euroopa Liidu keskmisest eespool (ja mitmes muidugi veel ka alla keskmise). Näiteks 38% ütleb, et nad on juba oma kodu energiakulu vähendamiseks seda väiksemal või suuremal moel soojustanud. ELi tervikuna on majaapidamises energiapidavust parandanud keskmiselt ainult 24% (eksiarvamus on, et see puudutab ainult külma ilmaga riike. Kuumades maades tähendavad need investeeringud lihtsalt, et hooneid muudatakse kuuma ja päikest vähem sisselaskvateks). Samuti ütles 68% Eestis vastanutest, et nad proovivad vähendada ühekordsete asjade kasutust nii palju kui võimalik. Euroopa Liidu keskmine on ses vallas pisut väiksem — 64%.
Postimehe uuring näitab, et Eestis on kõige suurem valmisolek teha muutusi kiirmoe tarbimise vallas. Kas see üldse loeb? Loeb, ja väga. Näiteks Euroopa Liidu tekstiilitööstus toodab aastas umbes 16 miljonit tekstiilijäätmeid, mis jõuavad lihtsalt järjest kasvavatele prügimägedele. See tähendab miljoneid tonne vett ja raisatud energiat. Lennu- ja meretranspordi heidetest on järjest rohkem juttu, aga näiteks neli aastat tagasi, 2015, paisati tekstiilitööstuses õhku 1,2 miljardit(!) tonni süsinikusaastet, mis on rohkem kui lennunduses ja meretranspordis kokku. Näiteks teie ümbertöötlemata jääva teksapaari jalajälg on umbes 33 kilo õhku paisatud süsinikusaastet ja 15 000 liitrit kulutatud vett. Jah, see loeb.
Muidugi on kõige robustsema mõjuga põlevkivisektor, mida inimese igapäevase käitumise tasandil tehtavate muudatustega justkui muuta ei saa. Need on otsused, millest pole valitavatel võimalik hoiduda. See, kuidas nad otsuseid teevad, on omakorda aga vägagi mõjutatud teadlikkusest ja nõudlikkusest, mis ühiskonnas kliimamõju teemal olemas on. Nii on inimeste poolt piltilikult öeldes plastkõrte asemel pillirookõrte eelistamine ühel hetkel otseseselt seotud ka energiahüppega. Signaal on valitsuses otsuste tegijatele antud.
Kolm mõtet isiklikuks muutuseks
Mu käest küsitakse tihti kohtumistel ja esinemistel lihtsaid soovitusi, mida ise oma isiklikus elus kliimajälje vähendamiseks järgida proovin ja mida teistele soovitan. Iseenesest kõik justkui väikesed asjad, aga kõigil oma mõju.
Esiteks — taaskasutus. Rõivad, mis sulle enam kuidagi ei klapi, võivad kellegi teise jaoks olla kihvt avastus. Vii need näiteks uuskasutuskeskusesse ja ise eelista odava kiirmoe keti asemel stiilseid taaskasutuspoode ja -turge. Kui oled kiivas oma asjade hoidja, siis kui rõivad piisavalt kauaks riiulile karpi pakituna puhkama jätta, on mõne aasta pärast väikese ümbertöötlemise järel jälle nagu uued.
Teiseks — väldin plastikut. Olgu kõrred või topsid-taldrikud või pudelid — olen nende kasutamisest igal võimalusel loobunud. Tööl on laual korduvkasutatav joogitops mida kraanist täitmas käin. Kodus on näpus ja öökapil klaasist, täidetav pudel. Kui on suuremad üritused, kus nõusid kulub ohtralt, olen ikkagi eelistanud päris ebamugavatele plastiknõudele keraamilisi ja klaasist nõusid. Neid, muide, saab eriti suurte koguste vaja minemise korral ka laenutada. Ei ole vajadust alati osta.
Kolmandaks — tarbin võimalikult palju kodumaist. Eesti toit maitseb paremini, kui ei-tea-kust kohale lennutatud kraam. Väiksem kliimajälg on sellele ainult heaks boonuseks.
Avaldatud ajalehes Postimees 22.10.2019
Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias
Kas pillirookõrs aitab kaasa energiahüppele? was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.