Reformierakonna uue põlvkonna poliitik Mikk Tarros (29) ütleb oma avameelses intervjuus, mis on suurimad käärid pealinna ja maapiirkonna poliitika vahel ning mis noori maapiirkondades päriselt kõnetab.
Lõuna-Eestis teeb ilma uus põlvkond. Kanepi vald, Räpina vald, aga ka Tartu linn on saanud uusi poliitilisi eestvedajaid. Räpina värske vallavanem Mikk Tarros töötas enne Lõuna-Eestisse asumist kaitseministri Hanno Pevkuri nõunikuna Tallinnas ning nüüd rakendab oma kogemusi vanas kodukohas.
Mikk, sa ehitasid oma karjääri üles pealinnas, kuid pöördusid tagasi. Mis on esimene karm tõde, mida oled õppinud oma koduvalla kohta, mida sa ei hoomanud enne ise juhiks asumist?
Kui palju võib sõltuda ühest hakkajast inimesest. Mõnest üksikust ettevõtlikust inimesest võib sõltuda terve kohalik sektor. See panus, mis see üksikinimene suudab väikses kohas anda, on väga märkimisväärne. Esimeste nädalate jooksul õpid selle kiiresti ära.
Sa töötasid enne ministeeriumis, kus poliitika tegemine ja ellu viimine võib vahel tunduda natuke abstraktsem kui igapäevane töö Kagu-Eestis. Mis on üks üleriigiline poliitiline meede, mida Tallinnas ei mõisteta?
Kõik, mis puudutab ühendusi ja transporti – või logistilist poolt – väärib eritähelepanu. Kui sa hakkad Tallinna kontoris kärpima olemasolevaid teenusi või soovid kehtestada õpilastele piletit, siis pead alati meeles pidama, et maapiirkonnas on liikuvus ülioluline. Väga oluline on ka tegelikult kohapeal selgitada, et riik on panustanud märkimisväärselt, olgu see siis teedesse või taristusse või teenustesse. Ehk on oluline ka häid algatusi välja tuua ja seetõttu on näiteks investeeringud teedesse ja taristusse on siia vägagi oodatud.
Kuidas teenid noore juhina autoriteeti ja usaldust? Kelle süda on vaja võita ja mismoodi see võitmine välja näeb?
Usaldust teenid ainult ajaga, midagi ei tule üleöö. Aga kui peaksin andma soovitusi teistele noortele või ka ambitsioonikatele tegijatele, kel veel juhtimiskogemust pole, siis… Esiteks, pööra päriselt tähelepanu. Näita inimesele, et sa kuulad teda ja hindad teda. Ole ka ise eestvedaja projektidel. Pisiasjadki on olulised. Tuleb käia ka tegijatel külas ja tuvastada, kes on kogukonna liidrid ning nendega suhteid luua. Kindlasti on olulised ka esimesed otsustena uue vallajuhina. Koheselt sai tehtud näiteks uue valgustuse paigaldus mänguväljakutel, eelarves võrdsustasime lasteaia-, spordikooli ja teiste huvihariduse õpetajate palgad õpetaja töötasu alammääraga magistriõppe tasemel. Muidugi juba ka esimeste projektide käimalükkamine, et parandada valla heakorda ja arendada teenuseid.
Räpinas on üsnagi kirev poliitiline väli Reformierakonna, valimisliidu, sotside, Keski ja EKREga. Kuidas hoiad ära kultuuri- või väärtussõdu EKREga?
Lõuna-Eestis tegelikult pole igapäevast juttu liberaal-konservatiiv või isegi parem-vasak teemadel. Kõige rohkem on seda võitlust ehk sellel kuidas mingeid asju teha ning milline on protseduurika, mis varjutab vahel sisu. Aga on ka arutlusi keskkonnateemal, vähemasti siinkandis. Näiteks soode taastamine tekitab kõneainet. Kindlasti on võimalik mõistliku arutluse teel asju ajada aga tuleb ka saada aru varasemate otsuste ajaloost, mis tihtipeale mõjutavad ka suhteid edaspidi.
Sul on kaitsepoliitika taust. Kas see kogemus muudab su vaadet kohalikule elule?
Mina näen seda nii, et KOV on riigile partner kriiside lahendamiseks. Meil on kriisiplaanid ja kriisikomisjon, generaatorid, varustus ning määratud elutähtsateenuse osutajad. Meil on kriisikeskused, kus näiteks tormi korral saab telefoni laadida ja puhata ning kust suuremate kriiside korral abi. Militaarasutustega teeme õppuste tõttu koostööd pidevalt ning plaan on ka uude kriisikomisjoni kaasta ka kaitseliidu esindajad, keda varasemalt valla kriisikomisjonis polnud.
Kuna me oleme geograafiliselt lähedal oma põhilisele vaenlasele Venemaale, siis oleme arvestanud, et suur osa inimesi evakueeritakse ära ohu korral. Kagu-Eesti piirkond jääb kaitseväele operatsiooni ja lahingualaks ja me ei taha, et inimesed saaks pihta.
Oled varasemalt öelnud, et Räpina elu viib edasi tugev haridussüsteem ja hariduslik fookus. MIs on su mõõdik, et näidata, et elu Räpinas liigubki edasi hariduse tõttu?
Lihtne, see on noorte õpilaste arv. Kolm paralleelklassi 1. klassiga. Ambitsioonikas eesmärk, mille poole areneda ja mida peab säilitama.
See näitaks Räpinat hea elukeskkonnana, kus saab pere luua, lapsi kasvatada, saada tugevat haridust, teha sporti ja tunda, et oledki oma perega tugevas hariduskeskuses. Hariduskesksus hoiab tarkust au sees ja pakub lisavõimalusi suurtele-väikestele lastele ning nende vanematele. Haridustaustaga koostööprojektidest tuleb maksimum välja pigistada.
Sa oled minevikus tegelenud ka n-ö noortepoliitikaga. Mida täiskasvanud hästi ei mõista, miks noored on minevikus lahkunud Räpinast? Ja mis on konkreetne asi, mida KOV saab noorte jaoks ära teha, mis pole stiilis, et “ehitame rulapargi ja loodame, et noortele meeldib”?
Tuleb mõista seda, et kui noor läheb Tartusse tugevasse gümnaasiumi, on see mõistlik hariduslik hüppelaud. Kuid kes on läinud lihtsalt suuremasse linna õnne proovima, siis seal näiteks põhiharidusega suurt edutuult ei saa, võrreldes Räpinas pakutavaga.
Üldiselt minnakse ära ikkagi noorena hariduse või töö pärast ja tagasi tullakse hea kogukonna, mõnusa taristu ja soodsa kinnisvara või pere pärast. Noori suudab hoida siin ka kutsekool, Räpina aianduskool. Töökohad mõistagi ka — mida rohkem neid on, seda rohkem on põhjuseid end Räpinaga siduda.
Nimetan ära veel konkreetseid asju, mida KOV saab teha perede jaoks. Näiteks ehituslubade menetlemine on Räpinas juba üpris kiire. Ülevaatamist vajaksid teenused, mida oleks võimalik teha ära e-lahendustega või valla kodulehel, et need oleks lihtsamini ja kiiremini kodanikele kättesaadavad. Vallavalitsuse otsustustasand on üsna mobiilne, suhtlus siin on kiire ja vahetu. Tegin ka otsuse, et vallamaja on oma elanikele lahti viis päeva, mitte neli päeva, nagu varasemalt oli alates COVIDi ajast. See võeti hästi vastu.
Mis on üks “punane joon”, millest sa üle ei lähe vallavanemana?
Ebarealistlike poliitiliste nõudmiste rahuldamine. Kui nõutakse midagi ainult nõudmise, mitte vajaduse pärast. See on tunnetuse küsimus osaliselt, kuid poliitikas pead suutma põhjendama oma loogikat ja mitte alati järgi andma. Alati peab mõtlema, mis on otsuse rahaline ja kohustusi toov tagajärg.
Toon näite. Mõned riigiprojektid annavad suure hurraaga raha. Paljud taotlevad, ka mitmed KOVid. Aga kui pead hakkama neid teenuseid-hooneid hooldama või ülal hoidma, siis see on uus kulu, millele varem katet polnud. Ja projektiraha saab ka ükskord otsa. Ehk siis kui miski pole hädavajalik, ärme tee. Teeme asju, mis on vajalikud ja mõjusad, siis tasub neid püsiteenusena ka omavalitsusel pikaajaliselt rahastada võtta.