Igaühe õiguse elule tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Seega on tegu mitte ainult sotsiaalse või meditsiinilise, vaid ka riigiõigusliku probleemiga, mida tuleb vastaval tasemel arvestada, kaitsta ja reguleerida, kirjutab Rait Maruste.
Elu lõpu teema jõudmine avalikku arutellu näitab ühiskonna küpsust arutleda ka seni tahaplaanile jäänud või ebamugavatel teemadel. Elulõpu testament, elulõpu tahteavaldus ja eutanaasia problemaatika arstkonna vaates vajab aega, rahulikku meelt ja selgust selles, millest me täpselt räägime.
Kõigepealt peaksime hoiduma sõna “tapmine” kasutamisest. See on raske sõna, mida annab tooni ka sellele, millest räägitakse. Juriidikas on see mõiste olnud ja on teise inimese tahtevastane ja vägivaldne elu lõpetamine ning karistatav. Aga arutlus ei käi ju selle üle.
Jah, kõnekeeles on senini kasutusel sõna “enesetapp”, kuid oleks mõistlikum, kui see sõna jääks kõnekeelde, kui just vaja, kuid mitte sellesse konteksti millest jutt. Adekvaatsem ja pehmem oleks mõiste “vabasurm”. See ei seostuks vägivalla ja tahtevastasusega ning austaks inimese tahtevabadust ja inimväärikust.
Teema seondub vahetult küsimusega, milles peame selgust omama ja otsuste tegemisel arvestama. Kellele kuulub inimese elu ja õigus selle üle otsustada? Inimesele endale, lähedastele, kogukonnale, kirikule, arstkonnale, ühiskonnale? Küsimus ei ole retooriline või ainult meditsiini eetiline. Antud kontekstis on see põhimõtteline küsimus.
Praeguste arusaamade ja praktikate kohaselt näib nii, et kui inimene on noor ja tegus, siis võib ta ise otsustada kas elada või mitte ja vastavalt ka toimida ja oma otsus teostada ning elu lõpetada. Kui otsus elust lahkuda on tehtud hetkemeeleolude või ajutiste raskuste põhjal, siis on see kahetsusväärne ja peaksime tegema mis võimalik, et selliseid asju ära hoida.
Kuid kui inimene on teinud oma otsuse siis oleme sellega leppinud. Vabasurma minejaid ei mata me enam ammu kirikaia taha.
Kui aga inimene on saanud vanaks, jõudnud oma elukaare lõppu, olnud õnnetusjuhtumi ohvriks või on teda tabanud kurnav ja ravimatu haigus, siis näib tema edasise käekäigu ja elu üle otsustamine üle minevat inimeselt endalt temast väljapoole, teiste kätte. On igati õigustatud küsida, kas selline praktika on põhjendatud, inimese vabadust ja inimväärikust austav.
Eelnevaga seondub vahetult küsimus, kas igaühe õigus elule tähendab ka kohustust elada. Elada ka siis, kui elutahe ja täisväärtusliku elu perspektiiv on kadunud, vaevused ja koormaks olemise tunne raskelt talutavad. Füüsilisi vaevusi saab medikamentoosselt leevendada, kuid hingelisi mitte väga.
Meie riigikorras on igaühe õiguse elule tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Seega on tegu mitte ainult sotsiaalse või meditsiinilise, vaid ka riigiõigusliku probleemiga, mida tuleb vastaval tasemel arvestada, kaitsta ja reguleerida.
Eesti riikluse ja ühiselu mõtestamise ja reguleerimise lähtekoha annab põhiseaduse preambul, mis sätestab, et see rajaneb vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kuigi sisus esmajoones riiklusele suunatud põhimõte, hõlma see ka üksikisiku vabadust, sh otsustada ise oma elu üle.
Õigus elule on fundamentaalne õigus, ilma selleta pole võimalikud muud õigused ja vabadused. Meie põhiseadus, aga ka meile siduv Euroopa inimõiguste konventsioon, sisaldab igaühe õigust elule.
Põhiseaduse § 16 fikseerib üheselt, et kelleltki ei tohi meelevaldselt elu võtta. Ehk teisisõnu, põhiseadus keelab meelevaldsuse. Selline sõnastus jätab lahti võimaluse igaühe vabale tahtele otsustada ise oma elu üle. Avalikule võimule jääb võimalus seda otsust respekteerida ning mitte sellesse sekkuda. Meelevaldsuse vältimise alus on inimese vaba tahte ja inimväärikus, mis on meie põhiseaduse üks alusväärtusi, austamine ning seda järgivate regulatsioonide olemasolu.
Kui oma elu üle otsustamine juhtub inimesele olema mingil põhjusel takistatud või häiritud, siis on meelevaldsuse vältimiseks vaja regulatsioone, mis rajanevad õiguse, eetika ja meditsiinivaldkonna ekspertteadmistele.
Eesti avalik diskursus on jõudnud elulõpu testamendid aruteluni. Eutanaasia teema on seni jäetud kõrvale. Euroopa Inimõiguste Kohtu esimene eutanaasia teemaline seisukoht kajastus Diana Pretty vs UK otsuses sündis juba mitukümmend aastat tagasi. Hiljem on lahendeid lisandunud. Vabasurma temaatika hõlmab laias laastus kolme erinevat situatsiooni:
- Eutanaasia.
- Elulõpu testament.
- Kontaktitu inimese elushoidmine.
Eutanaasia on legaliseeritud ja praktiseeritav juba aastaid mitmetes euroopa riikides (Šveits, Belgia jmt). Selles protseduuris on välja kujundatud kindlad põhimõtted ja toimingud juhuks, kui inimene soovib elust väärikalt lahkuda.
Kokkuvõtvalt on need põhimõtted:
- range vabatahtlikkus;
- aruselge inimese informeeritud otsustus, mis on tehtud vähemalt kahel, pikema ajalise vahega korral ning see on tõendataval kujul fikseeritud;
- pärandiküsimused on lahendatud ja fikseeritud;
- inimene on informeeritud teda ootava toimingu korralduslikust küljest;
- tal on igal hetkel võimalik sellest loobuda;
- lahkumisel lähedaste juuresolekul võtab inimene ise klaasi, joob selle tühjaks ning uinub, igaveseks. Valu ja kannatusteta.
Mõistekasutuses ei oleks kohane kasutada loomade elu lõpetamise suhtes sõna “eutaneerimine”, sest loob ebakohase seostuse inimestele rakenduva menetlusega, mis rajaneb inimese rangel vabatahtlikkusel ja informeeritud otsusel. Loomade puhul me seda ei eelda.
Elulõpu testamendi aluseks peab samuti olema vabatahtlikkus ja informeeritud otsustus. Tänane seadusandja ja valdkonnas tegutsejate aktiivsus ja tegevus on õiges ja vajalikus suunas. Selle teostumine riigikogu on menetluses ja otsustada. Tuleb loota, et seaduseandja austab põhiseadusega kaitstud isikuvabadust ja -väärikust ning väldib ülereguleerimist ja bürokraatiat.
Nagu teame, inimene võib õnnetusjuhtumi või ootamatu ja raske haigushoo tagajärjel sattuda kontaktitusse seisundisse. Tõenäoline perspektiiv sel juhul on elu lõppemine.
Enamasti on selge, et isiku tahteavaldust ei ole võimalik tuvastada, kuid samas võivad kaasaegsed seadmed hoida inimest elus pikka aega. Sellises olukorras tuleb teha mingil ajal paratamatu otsustus masinad välja lülitada. Ka siin on vajalik läbi räägitud ja kokku lepitud ühtne kord, protseduurid ja protokoll. See ei peaks jääma ainult arstide ja haigla siseseks küsimuseks.