Raske on
leida inimest, kes poleks märganud arutelu ja seisukohavõtte kooselu seaduse
teemadel ja selle suhtes endagi positsiooni kujundanud. Pole kahtlust selleski,
et arutelu intensiivsuse ja seisukohtade radikaalsusele on tõuke andnud nn
traditsionalistide ehk Varro Vooglaiu juhitud kooselu seaduse vastukampaania.
Seisukohtade ja arusaamade erisuses pole iseenesest midagi ei imelikku ega halvakspandavat. Mis aga hämmastab ja lausa õudu tekitab, on paljudes kommentaarides ja e-mailides kajastuv sallimatus ja vihkamine. Näen seda esimest korda ja see tekitab arusaamatust, kõhedust, isegi hirmu. Eelarvamuslikkus, ülesköetud (kujundatud) hoiakulisus ja avalikkuse ees justkui varjatud, pinna all kobrutav vaenulikkus ja sallimatus on samajuurne ,,kommarid ahju“ ja ,,kui on must, näita ust“ suhtumisega. Peale kahtekümmet aastat vabana ja demokraatlikus keskkonnas elamist seda kogeda on ebameeldiv üllatus. Tahtmatult tekib küsimus, kas me ikka tegelikult ka oleme need, kelledena me end maailmale näidata tahame. Ja kas me niiväga postsovetlikust väärtusruumist erinemegi.
Ka nn ,,jääkeldri“ aegadel võtsid inimesed sõna ja väljendasid oma arusaamu ja hinnanguid. Vahel üsna emotsionaalseidki ja argumentidega mitte just väga põhistatult, kuid need jäid tänasest kaugele maha oma sallimatuses, kategoorilisuses ja sõjakuses. Täiesti uus on aga see, et hinnanguliselt 1/4 kuni 1/3 kõigist minu postkasti tulnud mõjutusmailidest on venekeelsed ja umbes pooled neist saadetud RU aadressidelt. Neis protesteeritakse ,,kategooriliselt“ ja nõutakse küsimuse panemist rahvahääletusele. Kõige räigemas mailis kõike seda selleks, et valge rass kestaks ja säilitaks oma puhtuse…
Räägime siis teema veel kord üle. Kõigepealt juuraargumendid. Põhiseaduse paragrahv 27 räägib perekonnast, kuid ei maini abielupoolte sugu. Seega, põhiseadus ei keela ka samasooliste abielu, kui nad seda soovima peaksid. Kooseluseadus seda siiski ette ei näe. Ka on kooseluseaduse reguleerimisaine tunduvalt laiem kui ainult samasooliste kooselu. Küll aga keelab Põhiseadus selgesõnaliselt inimeste diskrimineerimise – ,,…soo…või muude asjaolude tõttu“ (PS paragrahv 12). Paragrahv 13 näeb ette igaühe õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning 19 igaühe õiguse vabale eneseteostusele, sh enesemääratlusele. Rahva poolt heaks kiidetud Põhiseadus ei fikseeri kusagil, et õigus perekonnaelule on ainult mehe ja naise õigus. Seega on see igaühe õigus.
Ka muu euroopa õigus- ja kultuuriruumis ei peeta perekonna mõistet samaseks mehe ja naise vahelise registreeritud abielu mõistega. Igaühe õigus perekonnaelule on tunduvalt laiem. Nii näeb seda ka Euroopa Liidu õigus kui ka Euroopa inimõiguste konventsioon (artikkel 8) ja selle kohaldamispraktika. Tuleb küsida, kust võtab Vooglaid & co arusaamise, et kooseluseadus on ühiskonna väärtuste ümbersõnastamine ja sealt õiguse sõjakalt peale suruda oma arusaamist ja perekonna määratlust ? Lähim kultuuriruum, kus nii arvatakse on vene õigeusu kiriku ametlik/konservatiivne liin.
Bioloogiateaduslikud argumendid. Kooseluseaduse vastased näivad lähtuvat arusaamisest, et on selge, must valge joon mehe ja naise vahel. Ja vastavalt peavad need inimesed ka sotsiaalselt käituma.
Pika bioloogia teaduse, sh geeniteaduse arengu tulemusena on XXI sajandiks selgeks saanud, et sooline eristumine ei ole nii must/valge, kui meil on tavaks arvata ja religioossed/konservatiivsed ringkonnad asju näha soovivad. Väga paljudel põhjustel esineb interseksuaalsust. Näiteks iga 1666 sünni kohta tekib laps, kellel ei ole XX või XY kromosoomistik, vaid midagi muud, vahepealset, näiteks XXY, XYY või veel midagi. Samas, lapsel võib olla ka ,,korralik“ XX või XY kromosoomistik, aga tema välimus (anatoomia) ei pruugi geneetilise sooga kokku langeda. Võib kohata ka juhuseid, kus näiteks XX genotüübiga naine näeb välja nagu mees jne. Tuleneb see tavaliselt ühe või mitme geeni muutusega ühes või mõlemas X kromosoomis.
Põhjusi, miks asjad võivad ,,valesti“, õigem oleks öelda teisiti minna, on väga palju – alates geenimutatsioonidest kuni keskkonnatoimeni ja juhuslike arenguhäireteni.
Kõik eelnevalt lühikirjeldatu lubab teha mõned järeldused:
1. Ei ole selgelt vastanduvat ,,meest“ ja ,,naist“. Nende vahel on veel mitmesuguseid geneetilisi, anatoomilisi ja mentaalseid üleminekuid, vahevorme. See vahevormide hulk võib ulatuda hinnanguliselt 10 %ni populatsioonist.
2. Mehe ja naise defineerimine mistahes bioloogilise või ka sotsiaalse parameetri järgi ei pruugi olla adekvaatne ning see avab tee inimeste jaotamiseks ,,normaalseteks“ ja ,,ebanormaalseteks“.
3. Terve rida ,,mehelikke“ ja ,,naiselikke“ omadusi, sh nii käitumuslikke kui anatoomilisi, võivad ajas muutuda ja vahelduda. Nii indiviidi, kui ühiskonna tasandil.
Kui me oma sotsiaalsete eelarvamuste ja moraalsete hoiakutega ignoreerime eeltoodut, on see bioloogiateaduse eitamine ja olemuselt sotsiaalne eugeenika. Sellel ei ole mingit olemuslikku vahet pidada ühesuguste anatoomiliste tunnustega inimesi (valgenahalisi ja heledapäised näiteks teistest ,,normaalsemateks“ ja teisi ,,ebanormaalseteks“ (alustades punapäistest või vasakukäelistest ja lõpetades rassitunnustega). Antud juhul oleks see selge diskrimineerimine lähtuvalt inimese sootunnustest.
Kui need esitatud argumendid ei veena, siis mõtleme veel kord selle üle, mis oleks meie hoiak ja käitumine siis, kui meist endist, veendunud heteroseksuaalidest ja traditsionalistidest sünniks laps, kes on bioloogiliselt teistsugune. Kelle teistsugusust lisaks süvendavad neile osaks langevad hoiakud ja eelarvamused, tõrjumised ja teistsugune (väiksem) õiguslik kaitse. Meie eelarvamuste ja hoiakute tõttu nad kannatavad. Mis õigus on meil neile peale suruda keeldu elada oma elu nii, nagu nad seda soovivad ja mis teeb neid õnnelikuks ? Kordan veel kord, meie, heteroseksuaalid, ei jää mitte millestki ilma. Kui, siis ainult mõnest eelarvamusest.
Kristlikule moraalile toetujad peaksid teadma ka seda, et kristlik moraal ja eetika ei ole nii must/valge, nagu osale inimestele meeldib arvata. Laskumata sügavamasse argumentatsiooni, peaksime kõik teadma, et üks kristluse põhidogmasid (käske) on iga kristlase kohus hoida ja armastada oma ligimest.