Eesti elu on sedavõrd ülemääraselt koondunud Tallinna, et see on muutunud juba ohuks riigi kestlikkusele ja terviklikkusele. Tallinnas on nii enamik äriettevõtteid kui ka totaalne enamus avaliku võimu asutusi. See on kaasa toonud kaugemate piirkondade ja tõmbekeskuste, ka Tartu, tühjenemise haritud inimestest ning seeläbi saanud tõsiseks regionaalpoliitiliseks ja isegi rahvuslikuks probleemiks.
Eraettevõtlusele
on üldiselt raske piire seada, kus nad oma äri käima lükkavad ja kus neile
kõige soodsam seda ajada on. Kuigi, teatud kaudset mõju saab avaldada, näiteks maamaksu kaudu. Kuid
mitte erasektor pole see, millest alustama peab.
Riigil
on võimalus sellele väljakutsele reageerida üsna tõhusa abinõuga – viia
pealinnast välja enamik riigi keskvõimuga vähe seotud ja autonoomselt toimivaid
avaliku võimu asutusi.
Meil on kümnete
viisi ameteid, inspektsioone, agentuure, valitsusasutuste hallatavaid asutusi,
riigi tulundusasutusi, MTÜsid, mille liikmeks on riik, riigi asutatud või riigi
osalusega sihtasutusi jne, mille asumine Tallinnas on ajalooliselt kuidagi
seletatav, kuid praktilises plaanis ja kaasajal väga vähe, kui üldse,
põhjendatud.
Eriti
tänapäevaste kommunikatsioonivahendite tingimustes, kus ametnikud saadavad
üksteisele töödokumente e-kirjaga isegi kõrvalkabinetti. Miks nad ei võiks
sedasama teha saates dokumente Jõhvi, Viljandisse, Võrru, Pärnu, Haapsalusse,
Tartusse ? Kui vältimatult vaja koosolekuks/aruteluks kokku saada, siis võib
seda teha videokonverentsina või sõita Tallinnast kuhugi kohale. Esiteks on
Eesti nii väike ja sõidutee Tallinnast Tartu on täpselt sama pikk, kui Tartust
Tallinna. Hajutamine ei puudutaks ministeeriume, sest keskvalitsus on tervik. Parlament
ja valitsus peaks olema nii sümboolselt kui ka praktilistel kaalutlustel ühes
kohas, pealinnas.
Kui
ühe 30-50 töötajaga asutuse väljaviimist Tallinn tõenäoliselt ei märkagi, siis
selle asutuse tööleasumine Haapsalus või Jõhvis vm, oleks nendele kohtadele ja
nende lähiümbrusele suureks abiks. Nii maksude, töökohtade kui ka elukeskkonna
näol. Inimesed elaksid meelsasti väljaspool Tallinna lärmi ja pinget, oma kodu-
või koolikoha läheduses, rahulikus väikelinna või maakeskkonnas. Siiamaani on
meil olnud ainult üksikuid, kuid edukaid näiteid – Riigikohus ja PRIA on Tartus,
Maaelu Arendamise Sihtasutus Viljandis. Nad on suurepäraselt hakkama saanud.
Tartu on Riigikohut hakanud oma loomulikuks osaks pidanud, kuigi 1993 aastal,
kui Riigikohut Tallinnast Tartusse tõin, oli kahtlejaid palju.
Kuid seda kõike
on väga vähe ja potentsiaali on veel palju. Hajutamine ei ole olnud sihipärase
poliitika ja programmilise tegutsemise aineks. Kuid peaks olema.
Sama
aktsiooni võttis sihipäraselt ette Rootsi riik mõned kümned aastad tagasi. Just
samadel põhjustel – kõik voolas kokku Stockholmi. Ääremaad ja kauged piirkonnad
jäid tühjaks. Hajutamist võeti kui üht regionaalpoliitilist meedet, mis
riigivõimu käsutuses on. Ja see andis tulemust, kuigi ei lahendanud kõiki
probleeme.
Võib
kindlalt ette näha, et kellelgi ei meeldi oma mugavustsoonist välja tulla või
välja lükatud saada. Seepärast tõstetakse kindlasti vastuargumendina väide, et
,,maal“ pole kusagilt asjatundjaid võtta. Jah, selle pärast ei olegi, et kõik
on Tallinna kokku koondatud. Ja valik on, kas me lepime sellega, või teeme
midagi selle vastu ? On Eesti üldistes huvides, et elukeskkond ja võimalused
oleksid võrreldavad kõigis piirkondades. Lisaks, arvata, et ainult Tallinlastel
on vajalik ekspertiis ja haridus, on väga geotsentriline arusaamine. Ekspertiis
ei ole mitte Tallinnas tekkinud, vaid see on sinna kunstlikult tekitatud kõige
koondamisega Tallinna.
Meil
on avaliku sektori kulu SKPs umbes 20 %. See on väikeriigi taluvuse ülemine
piir. Me peaksime seda riikluse jätkusuutlikkuse seisukohalt vähendama. See ei
ole lihtne ülesanne, sest inimesed taandavad kohe üldise huvi isiklikuks
probleemiks, so mis minust saab. Usun, et avaliku võimu asutuste hajutamise
programm oleks muu hulgas ka üheks viisiks, kuidas inimesi, kulutusi ja
bürokraatiat koomale tõmmata. Seega oleks hajutamine mitmekordselt, so nii
regionaalpoliitiliselt, riigirahanduslikult kui ka riigiaparaadi vohamise
piiramise seisukohalt, õigustatud.