Küsimus, kes on süüdi, on meile, eriti põhiseaduse preambuli valguses, põhimõtteline küsimus, kirjutab endine riigikohtunik Rait Maruste.
Hiljutises ETV esimeses stuudios küsis ajakirjanik Mirko Ojakivi peaminister Kristen Michalilt, milles nemad süüdi on, pidades silmas Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanikelt (aga võimalik, et ka kodakondsuseta isikutelt) kohalikel valimistel hääleõiguse plaanitavat äravõtmist.
Täpsemalt oleks küll tegu elektoraadi korrigeerimisega, mida iga riik on vaba ise otsustama, miks ja millal ta seda teha soovib. Sõda toimub meie lähinaabruses ja nagu Ukraina praegune ja meie ajalooline kogemus näitab, kasutatakse mitte ainult sõjalist jõudu või sellega ähvardamist, vaid kõiki võimalusi, ka viiendat kolonni.
Küsimuse seondamine mõistega “süü” on selles kontekstis asjakohatu, ebaadekvaatne.
Eesti riik korrigeerib ja reguleerib pidevalt inimeste põhiseaduslike õiguste kasutamist, olgu selleks sõna-, ühinemis- või liikumisvabadus, õigus kasutada omandit jne jne. Paljudki võivad väita, et milles nemad süüdi on, et mõne põhiõiguse ja -vabaduse kasutamine ei ole enam endine, on piiratud või asendatud muu viisilise võimalusega jne.
Võiksime ja peaksime küsima, milles on süüdi Ukraina, et Venemaa oma tohutu sõjajõuga tapab ukrainlasi, küüditab lapsi, hävitab linnu ja kodusid jne ning soovib ei rohkem ega vähem kui Ukraina riikluse, keele ja kultuuri kaotamist. Ukraina näib Putini ja tema kaaskondsete arvates olema süüdi selles, et ukrainlased tahavad elada vaba rahvana, kes ise otsustab oma elukorralduse.
Ka meie tahame elada vaba rahvana, kes ise otsustab demokraatlikul viisil ja rahva enamuse heakskiidul oma elukorralduse ja otsuste tegemise tingimused. Tegu on meile, eriti põhiseaduse preambuli valguses, põhimõttelise küsimusega.
Saatejuht näis viitavat kollektiivse süü lubamatusele. Seda nii oma küsimustega kui üksiknäidetega. Kontekst ja vestlus oli loodud Eesti riigi võimalikust “süüst”, aga mitte võrreldavalgi määral Venemaa ja Valgevene kodanike tegevusest Ukrainas. Miks nii?
Meenutuseks, et kollektiivset süüd, häbi ja vastutust pidid kandma ka paljud Saksa natsiriigi alamad, kes ei jaganud ega toetanud natsionaalsotsialismi Saksamaal. Nad mõistsid ja talusid seda, see oli neile alandav ja valus, kuid Saksa ühiskond elas selle läbi ja tervenes.
Kui meie rahva esinduskogu ehk riigikogu oma killustatuses ja osa fraktsioonide vastuseisu tõttu ei suuda otsusele jõuda, mida ja kuidas teha, siis ainukeseks lahenduseks selles olukorras on rahvahääletuse tegemine. Me oleme seda harjutanud ning rahvahääletus annaks ühese ja selge vastuse ja teema oleks laualt maas.