Riigikogus läbis esimese lugemise 2025. aasta riigieelarve. Selles on palju, millele tähelepanu pöörata, aga tooksin esmatähtsana esile minu arvates olulisima: riigikaitsega seotud kulud ja laia riigikaitsemaksu vajaduse.
Pärast Ukrainas ägenenud sõja algust suurenesid Eesti riigikaitsekulutused ühe aastaga 2,16 protsendilt SKPst (2022) 3,04 protsendile SKPst (2023). Tänavu on riigikaitsekulutused juba 3,4 protsenti SKPst. Tunduvad ehk pisikesed arvud, kuid tegelikkuses on üks protsent meie sisemajanduse koguproduktist väga suur summa, seega on järgmisel aastal riigikaitsekulutusi plaanitud juba 672 miljonit eurot rohkem kui enne täiemahulise sõja algust.
Kaitsekulude katteks otsustati sellest aastast tõsta käibemaksu kaks protsenti, mille tulemusel peaks aastas laekuma eelarvesse ligikaudu 240 miljonit eurot. See aga ei kata tekkinud lisakulutusi, seepärast ongi vaja laia julgeolekumaksu, mis annab järgmisel aastal juurde loodetavasti 113 miljonit ja ülejärgmisel aastal 742 miljonit eurot. Nelja aasta jooksul kogub riik julgeolekumaksuga kuni 2,3 miljardit eurot.
Muidugi suureneb samal ajal aasta-aastalt ka kaitsekulude SKPga seotud kulu, oleme sellise kohustuse endale ju võtnud, seetõttu ei katagi ka riigikaitsemaksu ja suurema käibemaksu abil kogutav raha kogu vajaminevat summat.
Eesti on meile kõigile kallis ja olgugi ajad majanduses keerulised, oma riigi kaitseks tahame ju enamuses abiks olla. Kahtlusi on aga üles puhutud ja visatud õhku küsimus, kas inimeste ja ettevõtete vaevaga teenitud raha läheb ikka julgeolekumaksuna riigi kaitsmiseks.
Toon siinkohal vastates näiteks lihtsalt fakte kaitsekulude suurenemise kohta. Neid saab igaüks riigieelarvetest kontrollida. 2022. aastal olid kaitsekulud 826 737 miljonit, 2023. aastal 1,3 miljardit, 2024. aastal ligi 1,6 miljardit ja 2025. aastaks on plaanitud juba 1,7 miljardit eurot. Mingisugust lisatulu me oma riigis selleks varem ei kogunud. Seepärast on need kulud (mille tegemist ei olnud võimalik ju ka tegemata jätta) süvendanud meie eelarve puudujääki – oleme need seni teinud teiste eluvaldkondade arvel. Uued maksud peaksid edaspidi katma selle varasemast oluliselt suurema kulu riigikaitsesse, seega teeme kaitsekulusid edaspidi lisaks kogutavatest tuludest. Samal ajal saame rahastada nii-öelda vanade maksude abil kogutavast rahast ka teisi eluvaldkondi, näiteks haridust, sotsiaalvaldkonda, kultuuri ning muud rahvuse ja riigi säilimiseks ja arenguks olulist.
Mida lisaraha eest siis rohkem saame? Kaitsekulude hulka kuuluvad relvad ja laskemoon, aga ka sisejulgeolekukulutused – peame olema valmis ka võimalikeks hübriidrünnakuteks ja kriisideks. Selgi põhjusel on võetud eesmärgiks julgeolekusse laiemalt rohkem investeerida.
Eesti on teinud ettepaneku kõigile Euroopa Liidu ja NATO riikidele toetada Ukrainat 0,25 protsendiga oma SKPst. Ka see on meile riigikaitsekulu, sest Ukraina sõdib kogu läänemaailma demokraatlike väärtuste ja vabaduse eest. Laia riigikaitsesse eraldatakse järgmisel neljal aastal investeeringuteks täiendavad 219 miljonit eurot. Sellest 30 miljoni euroga suurendatakse PPA kriisireservi tuhande inimese jagu.
24 miljonit eurot suunatakse haiglate traumavarude suurendamisse ning suurendatakse perearstide ja apteekide toimepidevust. Riigi küberkaitsevalmidusse investeeritakse täiendavalt 5,3 miljonit eurot. Valitsus jätkab idapiiri väljaehitamist, piirile lisaks eraldatakse neljas suurlinnas drooniseire- ja tõrjevõime väljaarendamiseks 16 miljonit eurot. Eesti piiri kaitseks vajaliku eritehnika ja masinapargi tarbeks eraldatakse 13 miljonit eurot.
Tähtajaline lai julgeolekumaks kehtib kuni 2028. aasta lõpuni. Nende aastate jooksul aitavad kõik Eesti inimesed ja ettevõtted riigikaitsemaksu abil just meie iseolemisele ja riigile eluliselt olulist riigikaitset rahastada. Seda tulu ei kasutata muudeks asjadeks – loodan, et see teadmine on piisav põhjus kõigile jagada nii enda piskust kui ka jõukusest osake meie ühise Eesti tarvis.