Riigikogu ja põhiseaduskomisjoni liikmena on mul võimalus osaleda ülisuure vastutusega seaduseelnõu menetluses. 61 riigikogu liikme algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu on selle riigikogu koosseisu üks olulisemaid, kui mitte kõige olulisem seaduseelnõu. Seadusemuudatuse eesmärk on luua lahendus, mis vastaks kõige rohkem Eesti praegusele julgeolekuolukorrale ning arvestaks ka siinsete kogukondade ja kogukonnaliikmete huve, kirjutab riigikogu liige Pipi-Liis Siemann.
Inimestega rääkides on selgunud valdav arvamus, et Eestis korraldagu elu ikka eelkõige Eesti kodanikud. Sealhulgas on kahjuks viimasel ajal aina sagedamini kerkinud küsimus, miks ikkagi peaks kohalikul tasandil olema õigus valida volikogu mittekodanikel, kes ei tundu austavat meie keelt, kultuuri ega taha kuidagi täita näiteks keeleseadust; kes avalikult õigustavad naaberriigi sõjapidamist, osalevad agressiivse võõrriigi valimistes ning võivad kujutada ohtu ka meie riigile.
Kahtlemata ei ole kodakondsus ainus määrav tegur ja loomulikult ei ole näiteks kõik Venemaa kodanikud Eesti vaenlased. Loodan, et soovijatel tekib võimalus loobuda oma senisest kodakondsusest, sooritada kodakondsuseksamid ja saada täieõiguslikuks Eesti kodanikuks. Ka selliseid otsuseid toetavad seadusemuudatused on minu arvates edaspidi olulised.
Eesti riigi põhiseaduslik eesmärk on aga eelkõige kaitsta Eesti riiklust, seetõttu on lubatav ka kõigi teiste õiguste riive, kui see on põhjendatud ega ole ülemäära kitsendav ega piirav. Eesti riik on olnud avatud ja külalislahke, võib tunduda, et liialtki paindlik ja pehme oma seadustes ja teiste riikide kodanike huvide arvestamisel. Alati tuleb aga õiguse kujunemist vaadata ajaloolises ja ühiskondlikus kontekstis – meie elukorraldus, suhted naaberriikidega ja kogu maailma julgeolekuolukord on ju muutunud.
1992. aasta põhiseadusega anti püsielanikest välismaalastele kohalikul tasandil hääletusõigus. Seda põhjendati vajadusega tugevdada kohalikku demokraatiat ja reaalse olukorraga, kus paljudes omavalitsustes Eesti kodanikke nappis, nagu Tallinnas, Narvas ja mujalgi Ida-Virumaal. See «reaalne olukord» on aga oluliselt muutunud. Kui 1992. aastal oli Eestis 480 000 määratlemata kodakondsusega inimest, siis praegu on neid oluliselt vähem, vaid veidi üle 62 000.
Vene Föderatsiooni kodanikke oli 1992. aastal Eestis mõni tuhat, aga nüüd juba üle 80 000. Vaid mõni aasta tagasi valitses arusaam, et ka Venemaa on liikumas demokraatia kursil, olime optimistlikud ärisidemete loomisel ja osalesime isegi ühistes kodanikuühiskonda edendavates ettevõtmistes.
Praegu pole meil enam illusioone ning teame, et Venemaa, Valgevene ja mitme teise riigi puhul tuleb meil arvestada vajadusega kaitsta oma riiki ja valmistuda tõrjuma kõikvõimalikke ohte, sealhulgas hübriidrünnakuid.
Põhiseaduse muudatusega saaksid edaspidi kohaliku omavalitsuse volikogu valida üksnes Eesti kodanikud, Eesti riigiga demokraatlikke väärtusi jagavad ja kattuvaid julgeolekuhuve omavate riikide kodanikud. Samuti Eestis elavad kodakondsuseta isikud, kellel ei ole ühegi teise riigiga lojaalsus- ega muid kohustusi. Euroopa Liidu ja meie julgeolekuliitlaste ehk NATO kodanike hääleõigus Eesti kohalikel valimistel ei sisalda olulisi julgeolekuriske vastupidiselt agressorriikide kodanikele, keda nende riikide juhid ei kõhkle ära kasutamast nii demokraatlike protsesside häirimisel, sekkumisel valimistesse, õiguskorda riivavate sõnumite ja üleskutsete levitamisel.
Põhiseaduse muutmine on kindlasti otsus, mis peab olema põhjalikult läbi mõeldud ja kaalutud. Nagu kõik seadused peavad ajaga kaasas käima, tekib aeg-ajalt paratamatult vajadus ka põhiseadust muuta ning eks seetõttu ole ka põhiseaduse muutmise viisid seadusse kirja pandud.
Nüüd on riigikogu liikmetel vastutusrikas roll kaaluda ja teha muudatusi, mis hoiaksid Eestit ja välistaksid ohte, mida kahtlemata agressoriikide kodanike valimisõiguses on. Sätestades muudatused põhiseaduses, on seadusandja pädevuses ka edaspidi määrata tingimusi hääleõiguse teostamiseks, luua motiveerivaid tingimusi Eesti kodakondsuse omandamiseks, ja mis kõige tähtsam – kindlustada kõigiti Eesti riigi ja iseseisvuse püsimist.