Uue valitsuse plaani järgi püüame jätkuvalt riigi rahaasjades korda luua. Kõik poliitikud teavad, et on ääretult ebapopulaarne makse tõsta ja riigi tehtavaid kulusid kärpida, kuid riigi vastutustundlik juhtimine teisiti toimida ei saa, kulud ja tulud peavad liikuma käsikäes.
Miks siis ikkagi maksutõusud? Rahandusministeeriumi prognoosi järgi oleks 2025. aastal meie riigieelarve puudujääk juba 5,3 protsenti SKP-st ehk 2,2 miljardit eurot ning järgmiste aastate puudujääk samas suurusjärgus. Seadusest ja Euroopa Liidu lepetest lähtuvalt peab puudujääk olema alla kolme protsendi SKP-st. Riik peab aga oma igapäevast tegevust kuidagi finantseerima ja seepärast kaetakse puudujääki laenudega.
Kuid laen ei ole tuluallikas, laen on kuluaugu kate. Eesti riigi võlakoormus kasvab Euroopa Liidus kõige kiiremini ja see pole enam kõige väiksem. Jutt, et võlgu võib elada lõputult, ei ole tõsi – Kreeka kogemuse näitel tuleb ühel hetkel hakata ikkagi puudujääki vähendama ning mida kaugemale otsused lükata, seda valusamad need on.
Kuidas me sellisesse olukorda jõudsime? Puudujäägi on eelkõige põhjustanud otsused, mille tulemusel tõsteti kulutusi, kuid ei suurendatud tulusid – siia kuuluvad viimaste aastate erakorralised pensionitõusud, laste- ja peretoetuste suurendamised, kriisides antud energiatoetused ja rahaeraldused tervisekassale. Palun mitte valesti aru saada – kõik see on olnud vajalik, kuid tulupoolt riigieelarvesse nende kulude katteks ei ole kahjuks kavandatud.
Miks riik ei kärbi, vaid ainult kulutab?
Pole tõsi. Kui eelmine valitsus leidis võimaluse kokku hoida ligikaudu miljardi ulatuses, siis järgmise kolme aasta jooksul vähendatakse kõikide ministeeriumide haldusalades tööjõu-, majandus- ja tegevustoetusteks mõeldud kulutusi kümne protsendi võrra. Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna personalikulusid ning õpetajate palkasid kärped ei puuduta.
Hoogsalt kärpida on ka seetõttu keeruline, et ligi veerand riigieelarvest läheb sotsiaalkuludele, paljud toetused on aga seotud indeksitega, mida viimaste aastate kõrge inflatsioon ja tööturu hea seis on järsult kasvatanud. Nii ongi kulud muudkui kasvanud, kuid tulusid ei ole samas mahus lisandunud. Uue kokkuleppe järgi pensione ega investeeringuid ei kärbita – see on aga võimalik vaid lisatulu leidmisel ja seepärast on vajalikud ka maksutõusud.
Kui kallis on meie julgeolek? Oma mõju eelarve paisunud kuludele on ka kaitsekulude kasvul. Enne sõda, 2022. aasta alguses, oli kavas kulutada kaitsele 2,16 protsenti sisemajanduse kogutoodangust aastas. Täna, vaid kaks aastat hiljem, on see aga 550 miljoni euro võrra suurem ehk üle 3,4 protsendi. Väike Eesti on kogu Euroopas absoluutnumbrites üks suurimaid lahingumoona hankijaid. Senisele kulule peaksime lisama kaitseväe juhataja soovitusel vähemalt 1,6 miljardit eurot aastatel 2026–2030 laskemoonaostudeks, et arendada oma kaitsevõimet. Ukraina sõjast saadud valusad õppetunnid on toonud teadmise, et oma riigi pinnale ei tohi me vaenlase saabast lasta, teda tuleb heidutada või kahjutuks teha juba enne Eesti inimeste ja kodudeni jõudmist.
2023. aastal tõstsime kaitsekulude katteks kahe protsendi võrra käibemaksu, mis peaks meile sel aastal tooma juba lisatulu 240 miljonit eurot. See ei kata aga kaugeltki kaitsekulude senist kasvu, rääkimata uutest vajadustest. Kaitsekulutusi ei saa edasi lükata ega teha neid kogumahus teiste eluvaldkondade arvelt. Sageli kõlab käibefraas – tõmbame majanduse käima! See on hea eesmärk, aga tuleb teada, et kiire ja soovitud mahus majanduskasv tähendaks sellist tootlikkuse hüpet, mis enamiku meie ettevõtete jaoks ei ole praegu veel tehnoloogiliselt võimalik ega olemasolevates konkurentsitingimustes reaalne. Pikas vaates aga kindlasti – odavaks allhankemaaks me enam ei liigitu, innovatsioon ning puhas tööstus, teadus- ja arendustöö ning ettevõtluskeskkonna parandamine on meie edasise ettevõtlusedu alus. Ka sellised suunad on järgmiseks kolmeks aastaks võetud.
Kas kogutav julgeolekumaks kulub ikka kaitsele? Jah. Kogutava maksu laekumiseks prognoositakse 2025. aastal 116 miljonit ja järgnevatel aastatel juba üle 800 miljoni. See ei kata muidugi kogu kaitsekulu, kuid tasakaalustab meie võimet hoida ka teised eluvaldkonnad toimivana. Järva- ja Viljandimaa inimestele peaks lisakindlust andma rahandusminister Jürgen Ligi, kes oma kogemustega hoiab kogutud rahal ja selle kasutamisel hoolsalt silma peal.
Nagu öeldud, panustavad julgeolekusse kõik, nii eraisikud kui ka ettevõtted, ja julgeolekumaks hakkab koosnema mitmest osast. Alates juulist 2025 tõuseb käibemaks kaks protsenti, alates 2026. aastast maksavad kõik inimesed kaks protsenti enam ka saadud tulult. Alampalga saaja maksaks seega julgeolekumaksu 16 eurot ning keskmise palga saaja Järva- ja Viljandimaal umbes 32 eurot kuus (kuna palgad ilmselt kasvavad, muutuvad 2026. aastaks ka summad). Ettevõtted peaksid aga loovutama julgeoleku heaks kaks protsenti oma kasumilt – see otsus tehti väga tõsiste arutelude järel, kuna ettevõtete lisamaksustamine ei ole majanduse tervise vaates just parim valik. Samas on see kaitsemaksuna siiski ehk ettevõtjate jaoks arusaadav ning aktsepteeritav – kui ettevõte on kasumis, siis väike osa sellest rahu tagamiseks anda ei ole ehk tegelikult palju. Meie riigi iseseisvus ja sõjaohu vältimine on siiski kõige aluseks nii eraisiku kui ka ettevõtte tulevikku silmas pidades. Julgeolekumaks on tähtajaline ja kehtib 2028. aasta lõpuni.
Kas seda maksu on vähe või palju? Öeldakse, et kõik, mida saab raha eest osta, on odavalt saadud – julgeolekut ja rahu rahaga ei osta, kuid lisaraha aitab halvimaks valmistuda. Kindlasti sõltub maksutõusude tajumine nii inimese sissetulekust kui ka sellest, kuidas kasvavad igapäevased kulutused. Hoolimata ebakindlusest, on ka sel aastal keskmine palk kasvanud ligi kümne protsendi võrra ning kaupmehed on hindu aina kõrgemaks kruttinud. Kindlasti tunnetavad väikese sissetulekuga inimesed iga lisakulu teravamalt kui jõukamad, kuid solidaarselt katame me ühiskonnana ju ka sotsiaalkulusid ja abistame neid, kes ise ei suuda hakkama saada.
Kaitsetahe meil on, aga maksutahe? Opositsioon manab alati valitsust ning arvab endal olevat võluvõimeid ja tarkust hoopis paremateks lahendusteks. Usun, et suudame plaanitud viisil raske aja üle elada ja jõuame jälle tõusulainesse. Küll aga riivavad mind ajalehepealkirjad, mis hüüavad, et vaadake, palju riik teilt ära võtab. Mul on kahju, kui inimesed ei hinda riigi pakutavat ega tunne end selle riigi osana. Kindlasti lasub selgitamiskohustus riigijuhtidel, aga oma rolli üle tuleb minu arvates mõelda ka kodanikel – oma eduka väikeriigi üle tundsime pikalt uhkust, nautisime kiiret majanduskasvu ja pidasime koos tarbimispidu. Meile on enesestmõistetav riigi pakutavaid teenuseid kasutada, seega tuleb ka senisest enam ühiselt panustada riigi toimimisse ja mõistlikult majandades tulevikku vaadata. Me ju ei nimeta kulu, mida teeme oma teenitud palgast lastele ja lähedastele, kaotuseks ega endalt äravõtmiseks, samamoodi võiksime suhtuda oma riigi toimimiseks ja säilimiseks vajalikesse maksudesse.