Riigikogus toimub sel nädalal haridusseaduse muutmise kolmas lugemine, uuenenud versiooniga muudame loodetavasti juba lähiajal senist trendi, kus Eestis on peaaegu iga viies noor ilma keskhariduse või kutsekvalifikatsioonita, kirjutab riigikogu liige Pipi-Liis Siemann.
Põhikooli lõpetamise järel õpinguid mittejätkavate noorte osakaal on paari viimase aasta jooksul kasvanud kolmelt protsendilt viiele, keskhariduse esimesel aastal langeb haridussüsteemist välja viiendik alustanutest ning keskhariduse omandamise järel ei jätka õpinguid pea 40% lõpetajatest.
Samal ajal on meie tööturg nõudlik: edukaks toimetulekuks ootab tööandja igalt tööleasujalt tugevaid üldpädevusi ning head eneseregulatsioonioskust, mille kujunemiseks üksnes põhiharidusest ei piisa. Loomulikult on lisaks nendele vaja ka kutseoskusi, vastasel juhul on noorel inimesel tööelu alustamine väga keeruline ning lootust hästi tasustatud töö leidmiseks vähe.
Muudatused peaksid jõustuma 2026. aastast
Muutusi ei tule loodetavasti kaua oodata, sest eelnõu kohaselt jõustub seadus juba 2025. aasta 1. septembril ehk õppimiskohustusega seonduvad muudatused hakkavad kehtima kõigile 2026. aastal põhikooli lõpetajatele. Edaspidi kestab Eestis õppimiskohustus kuni 18-aastaseks saamiseni. Kui kutse- või keskharidus omandatakse enne täisealiseks saamist, loetakse õppimiskohustus täidetuks.
Praegu kehtib koolikohustus kuni põhihariduse omandamiseni või 17. eluaastani. Loomulikult ei ole seadusemuudatuse peamiseks sisuks lihtsalt koolikäimise pikendamine – sihik on seatud väga kindlasse punkti ehk sellele, kuidas tagada põhihariduse järgse õpitee edukas jätkumine. Küll aga on eesmärgi saavutamiseks vajalik veel hulk tegevusi, et kõik meie Eesti inimesed oleksid tõepoolest senisest haritumad ja vajalike oskustega varustatud. Kindel on see, et ükski noor inimene ei jää alates järgmisest sügisest üksinda, olemata valmis iseseisvalt oma tööelu alustama.
Eelnõule muudatusettepanekuid ei tehtud, seega üsna harvaesinevalt on muutuse eesmärgiga sisuliselt nõus pea kõik ühiskonnaliikmed ja (haridus)kogukonnad. Oma kindel ülesanne on muutuste rakendamisel kõigil: riik tagab kohad ettevalmistavas õppes neile noortele, kes kas keeleoskuse või muude õpilünkade tõttu pole valmis õpiteed jätkama.
Lapsevanema ülesanne on õppimiskohustuse täitmise tagamine ehk vanema vastutus noore inimese haridustee eest ei lõpe tema põhikooli lõpetamisega.
Kohalikele omavalitsustele pannakse senisest pikem kohustus jälgida nii õppimiskohustuse täitmist kui pakkuda koostöös kooliga õpilasele tuge.
Rakendunud on juba noortegarantii tugisüsteem, mis toetab 16–29-aastastele noori haridusteele naasmisel ja/või tööturule jõudmisel. Paljudes omavalitsustes ei ole muudatusi olemasolevaga võrreldes vaja teha, kui nii ennetus kui sekkumine on süsteemselt korraldatud.
Paindlikum kutseharidussüsteem loob tugevamaid praktikuid
Muutuses on väga suur roll meie kutseharidussüsteemil. Kutseõppeasutustele langeb suur vastutus ja koormus ettevalmistava õppe korraldamisel noortele, kes ei ole põhikooli lõpetades valmis edasiõppimiseks. Kutsekoolid on ka seni olnud väga suure sotsiaalse vastutuse võtjad, uuenduslike õppekavade rakendajad ning kindlasti muutub suure osa õppijate jaoks õpe edaspidi veelgi paindlikumaks ning elulähedasemaks, noorte valikuvõimalused laienevad. Meie kutsekoolides varem juba rakendatud kutsevalikuõpe on näidanud väga häid tulemusi.
Loodan väga, et tekivad hariduskeskused, kus omandatakse nii kutseoskused kui keskharidus ning praktiliste kutseoskustega ja korraliku üldhariduse omandanud noored suudavad ja soovivad edasi õppida ka kõrgharidustasemel.
Paindlikum ja toetavam kutseharidussüsteem toob Eestile tulevikus enam tugevaid praktikuid, seda just tehnilistel erialadel. Meie kutsehariduskeskused vajavad loomulikult lisaks nii õpetajaid, tugipersonali kui lisaraha uute õppekavade rakendamiseks ning lisanduva õppeaasta pakkumiseks.
Suuname tegema teadlikumaid valikuid
Nagu alati, ei ole kõik muudatused vaid soodustuste laiendamisega seotud. Seadusemuudatus piirab täiskasvanute tasuta ehk riigi poolt tasutavat korduvõpet. Kui õppija on juba asunud õppima tasuta kutseõppe kohale või eelneva viie aasta jooksul selle lõpetanud, saab uuesti (või samaaegselt teisel erialal) samal haridustasemel õppida vaid tasulises õppes. Erandiks on muidugi erialad, kus on tööjõuvajadus. Piiratud ei ole seega õppimine vaid isikut suunatakse tegema teadlikumaid ja selgemaid valikuid oma haridusteel. Samalaadne muutus annab õiguse võtta tasu ka õppijalt, kes on eelneva kümne aasta jooksul omandanud tasuta kõrghariduse.
Need muudatused on loomulikult seotud haridusvaldkonna rahastamisega, meie ühise raha eest õppimisel tuleks õpitut ka tegelikkuses rakendada ning teatud paus tasuta õppimises on ilmselt ühiskonna vaates ja meie ühiseid rahalisi võimalusi arvestades asjakohane.
Haridussüsteemis muudatuste tegemine on alati seotud suure vastutusega ning seepärast on hea, et saame üsna kohe ka seirata, kas ja kuidas muudatused praktikas toimivad. Me näeme koheselt edasiõppijate osakaalu, mis peaks kasvama, saame võrrelda kutseharidusse ja gümnaasiumisse siirdujate osakaalude muutumist, jälgida töö ja õppimisega hõivamata noorte statistikat.
Nelja aasta pärast on meil võimalik hinnata madala haridustasemega ja keskhariduseni jõudnud noorte osakaalusid, kvaliteedi tõusu näitab loodetavasti ka põhihariduse ja keskharidusõppe katkestamise näitajate vähenemine.
Kindlasti ei lahenda me seadusemuudatusega kõiki sotsiaal- ja haridusvaldkonna muresid, kuid ühiselt olulisele keskendudes suudame tuua muutuse, mis on oluline nii meie tööturu kui iga noorte inimese isiklikku heaolu silmas pidades.