Peaminister Kristen Michal pidas 3. juulil 2025 XXI tantsupeo „Iseoma“ avakõne. Avaldame selle täismahus.
Head tantsupeolised, tantsijad, juhendajad! Hea publik!
21st üldtantsupeost on vabas Eestis õnnestunud korraldada vaid kaheksa. Ometi hoidis tantsupidu meie rahvuslikku identiteeti ja vaimu ka võõrvõimu ajal ning andis jõudu ja usku jääda iseendaks. Käes on üheksas suurpidu vabas Eestis!
President Lennart Meri on öelnud, et rahvaluule, olgu siis rahvalaulud, rahvatantsud või rahvamuusika, on rahva kirjutamata ajalugu. Täna jätkame seda erakordset ja kirjutamata ajalugu, mis on armas meile kõigile. See on lugu, mis ei ole pelgalt üks kaunis peatükk meie kultuuriraamatus, vaid elus ja liikuv nagu tants ise. See on pärand, mida ei kanta mitte seljakotis, vaid südames. Ja see on väärtus, mille me anname edasi järgmistele põlvedele.
Enne teist maailmasõda jõuti korraldada üldtantsupidu vaid kahel korral: 1934-l ja 1939-l aastal. Toona tunti neid üldistavalt Eesti mängude nime all. Lisaks rahvatantsule ja pillipeole olid siis olulisel kohal spordivõistlused. Esimeste Eesti Mängude hinge ja üldjuhi Leopold Tõnsoni sõnad peo lõppedes 1934. aastal kõlasid: „Leek on süüdatud ja see ei tohi kustuda.” Sellele vastasid tuhanded hääled justkui ühest suust: „See ei kao!”. Ja täna, 91 aastat hiljem saame tõdeda, et see leek tõepoolest põleb eredalt edasi.
Aga see ei põle edasi kellegi armust. Vabadus ei tule vaikides. Vabadus pole iseenesestmõistetav. Oleme selle välja võidelnud kõige raskemal moel ja seda tuleb hoida ning kanda nii sõnades kui tegudes. Kõik üheskoos.
Tänavune tantsupidu räägib meie iseoma lugu. Lugu sellest, mis teeb meist eestlased, ja mis veelgi olulisem, inimesed. Oleme küll väike rahvas, aga meie mitmekesisus on suur. Nii nagu tantsuringis ei ole ükski samm üleliigne, pole ka elus ükski inimene tühine. Iga murdekeel, iga pillilugu, iga viltune vöötriip rahvarõival on osa meie loost. Või nagu ütleb vanasõna: „Üks pole ühtegi, kaks on kamba algus“. Oluline on hoida kokku, hinnata üksteist sellistena nagu oleme. Üksi kaugele ei jõua, koos aga küll. Nii püsib elus meie kultuur ja vabadus.
Tantsupidu on nagu ühiskonna makett, igal ühel on oma roll. Ükski lugu ei kõla terviklikult, kui keegi on puudu. Ükski tants ei tule välja, kui igaüks ei tee oma osa. Aga kui kõik annavad oma, tuleb ilus tervik kokku. Ja kes seda teaks paremini, kui teie ise. Aitäh tantsijatele, juhendajatele, õpetajatele, peredele, kaasaelajatele ja publikule – teie töö ja tugi hoiab elus meie kõigi südamele kallist ja olulist traditsiooni.
Hoiame seda tunnet ja hoiame üksteist.
Elagu tants! Elagu Eesti!
Pilt: Jürgen Randma, Stenbocki Maja.