Ma ei ole integratsiooniasjade senise kulgemise ja tulevikuväljavaadete suhtes nii pessimistlik nagu härrad Rannut ja Haav.
Ma ei ole integratsiooniasjade senise kulgemise ja tulevikuväljavaadete suhtes nii pessimistlik nagu härrad Rannut ja Haav.
Paradiisi maa peale ei too mingi taktika, aga kui arvestada senist küllalt lühikest tegutsemisaega, Eesti demograafilise koostise tülikaid proportsioone niihästi keelelises kui ka ideoloogilises lõikes, nagu ka massiivset vastutöötamist mitmel rindel, on meil seni läinud üsna korralikult.
Samas nõustun laias laastus mõlema kirjutaja paari põhiväitega. Kõigepealt, ka mina pean õhust võetuks kujutlust, nagu oleksid senised riiklikud programmid liialt kaldu keeleõppe suunas, jättes vaeslapse ossa sotsiaalmajanduslikud ja õiguslik-poliitilised aspektid. Andmed, mida sellise jutu vundamendina esitatakse, on osalt aegunud (Ida-Viru resp. mitte-eestlaste kõrge tööpuudus) ning osalt seletatavad just kõnealuste ma-dalama sotsialiseerumisvalmidusega (suhteline üleesindatus narkomaanide ja HIV-i/aidsi all kannatajate seas ja karistusregistris), mille üks määrav komponent on jällegi vähene või puuduv keeleoskus ning sellest tulenev äralõigatus avaramast ja tihedamast kommunikatsioonist. Praegu paistab siiski, et retoorikale vaatamata ei tooda uute tegevuskavade koostamisel keeleõppevõimaluste laiendamist, süvendamist ja mitmekesistamist ohvriks muudele, näivalt kiiremat edu pakkuvaile meetmeile ja tegevussuundadele.
Teiseks see, et kõikvõimalikes kontseptuaalsetes arutlustes ja esinemistes aetakse alatihti segi ühelt poolt etnilised, keelelised, kultuurilised, teiselt poolt riigi ja üksikisiku õigussuhet kirjeldavad ja kolmandast küljest poliitilisi eelistusi (parem- või vasakpoolsus; demokratism või autoritaarsus jms) tähistavad kategooriad. Praktiliselt, tulemuse seisukohast vaadates pole olulist vahet, kas seda tehakse lihtsameelsusest, intellektuaalsest lohakusest või tahtmisest sogases vees suuremat kala püüda. Inimõigused, kodanikuõigused, individuaalsed ja grupiõigused moodustavad sellistel puhkudel ühe suure ja segase puntra. Tõsi, rohkem kohtab niisugust ähmast mõistekasutust pressis ja ümarlaudadel, kuid vahel kipub ta sealt kanduma ka riiklike dokumentide toorikutesse.
Minu seisukoht on, et riigi (ja omavalitsuste) tasandil on vaja eeskätt konkreetseid tegevuskavasid, mitte uusi ja kõrgelennulisi (ja ammugi mitte konjunktuurseid) kontseptuaalseid dokumente. Meie riikluse kontseptuaalsed alused on ammust aega põhiseaduslikult paigas, kaasa arvatud selle riigi ja kõigi tema seaduslike asukate õigused ja kohustused, mis ei sõltu kellegi etnilisest päritolust ega eraelus kasutatava(te)st keel(t)est.Tänapäeva Eestis ei ole probleem selles, kas keegi on venelane, tšuvašš, tatarlane või, jumal hoidku, lausa segavereline, vaid kas ta on suuteline ja tahab vabaneda sovetliku maailmavallutusliku mentaliteedi inertsist. Eesmärk on toetada igaüht, kellel on subjektiivseid raskusi, samas aga ausat tahet jõuda siin, Eesti Vabariigi põhiseaduslikus keskkonnas oma õiguste ja kohustuste mõistmise ja teostamiseni. Eeskätt on see keele- ja kodanikuõpetuse küsimus.
Kusjuures kaugeltki kõik nende protsesside kulgemises ei ole riigi asi. Inimsuhetel on omadus ise ajapikku paika loksuda, kui neid liiga palju kõrvalt ei surgita ja kui maailmaparandajalik loba tervet mõistust enda alla ei mata. Paraku on nii mõnigi arvamusliider aprilliehmatuse järel oma eestlasi manitseva sallivusretoorikaga ilmselgelt üle pingutanud, nii on aga hõlbus jõuda soovitule vastupidiseni.
Päritolude poolest kirju ja nn multikultuurne ühiskond ei ole ilus ega kole eesmärk, mille poole Eesti peaks püüdlema, vaid juba pikemat aega siinne reaalsus. (Koguni sel määral, et isegi mõned teadlased on harjutanud end rääkima eestlastest kui ühest siinsest kogukonnast, mitte kui rahvast.) Häbistamisväärselt suur sallimatus ja võõraviha oleks sellise koosluse ammu kõige täiega õhku lasknud, seda ei ole aga juhtunud. Inimesed ja nende kultuurid lähenevad üksteisele ka sundpaaritamiseta. Jätkakem rahulikult, toetades riiklikult inimeste paremaid algatusi ja tõkestades varjamatult või varjatult vaenulikke aktsioone.