Viimane aeg on teha ära Tallinna suur haiglareform, asi, millega Keskerakond ei tahtnudki kunagi toime tulla. Tallinna haiglate ühendamine parandaks tervishoiuteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust nii pealinnas kui Põhja-Eestis. Riigi taga ootama ei pea ega ole kunagi pidanud, kirjutab Pärtel-Peeter Pere.
Tallinnas on mitu suurt haiglat: Tallinna lastehaigla, Ida-Tallinna keskhaigla ja Lääne-Tallinna keskhaigla. Lisaks riigile kuuluv Põhja-Eesti regionaalhaigla. Rõhutan, et ühendamise puhul ei räägi ma uuest hiigelhaiglast Lasnamäel, vaid mitme haigla tööprotsesside ja tööjõu ühendamisest. Et ravi kvaliteet paraneks ja järjekorrad lüheneks. Linna enda haiglate parema juhtimine ehk ühtne juhtimine ning hiigelhoone ehitamine ei ole seotud.
Praegu pakuvad need haiglad samu teenuseid eraldi, teenindavad samu patsiente eraldi ning otsivad ka uut tööjõudu juurde eraldi, mis tähendab topeltkulusid ja ebaefektiivsust. Näiteks arendavad nad eraldi IT-süsteeme ja tugiteenuseid. Või ostab üks haigla miljonite eurode sama või mitu kallist aparaati, mis teisel on juba olemas.
Erasektoris ei tuleks kõne allagi, et ühe omaniku ettevõtted konkureerivad nii, et teenuse kvaliteet ja investeeringute tõhusus kannatab. Tegemist poleks eluterve konkurentsiga.
Kahjuks on haiglate küsimus takerdunud poliitilise kempluse taha: linn versus riik. Riik on riiklike opositsioonierakondade silmis alati paha, kuna ei anna kunagi piisavalt raha. See oli nii Keskerakonna ajal, mil pealinn oli riigile kõiges oponeerimise kants. Selle asemel, et pealinnas elu paremaks teha, otsiti võimalusi riigis poliitikat teha Tallinna omavalitsuse kaudu.
Loodan ja näen šanssi, et praegune linnavõim keskendub tööle, mitte populistlikule tänitamisele ja igihaljale kurtmisele. Kui just linnapea või endistest keskerakondlastest kubisev Isamaa ei taha päris viimsel hetkel võtta šnitti Keskerakonnast. Meenutan peaminister Kristen Michali sõnu: Isamaale on uks valitsusse lahti jäetud, et nad saaksid valijate tahet ellu viia. Seni on sellest võimalusest ära öeldud.
Miks on vaja haiglareform ära teha?
Alustuseks, parem ravikvaliteet. Väheneks haiglate vahel solgutamine ja tekiks võimalus luua tugevamaid ja süvendatumaid erialakeskusi (nt silmakirurgia, onkoloogia). Patsiendid saaksid parema juurdepääsu erinevatele spetsialistidele ja ravivõimalustele.
Teiseks, terviklikum patsienditeekond. See tähendab asju nagu ühendatud infosüsteemid, ühtne juhtimine ja logistikalahendused võimaldaksid patsiendil liikuda sujuvamalt eri osakondade vahel.
Kolmandaks, tõhusam ressursside kasutamine. Ühendatud haigla võimaldaks paremini koondada meditsiinilist personali, tehnikat ja rahalisi vahendeid. See vähendaks dubleerimist – pealinna haiglates ei peaks tingimata hoidma sarnaseid erialasid, mis on kallis ja ebaefektiivne ning vähendab võimalust kompetentsikeskuse arenemiseks.
Neljandaks, töötajate motiveerimine. Tugevam ja ühtsem asutus pakub paremaid töötingimusi arstidele, õdedele ja teistele töötajatele. Väheneb tööjõupuuduse mõju, kuna personali on võimalik ümber paigutada vastavalt vajadusele.
Viiendaks, investeeringute parem kasutus on oluline viis raha leida ehk optimeerida. Ühtne haigla oleks kuluefektiivsem uue kaasaegse meditsiiniteenuse pakkumisel ja haldamisel. Näiteks tekiks ühtne IT-võimekus pakkuda patsiendile teenuseid ning arstidele tugisüsteemi. Minu hinnangul kasvaks investeeringute maht ühes aastas suurusjärgus üle 20 miljoni euro.
Mida tuleb teha?
Linn oleks saanud ammu hakata pihta temale kuuluvate haiglate ühendamise kõnelustega. See tähendanuks, et linnavalitsus ja volikogu teevad kiirelt otsuse, mille alusel moodustatakse juriidiline keha, aktsiaselts või sihtasutus, ühes juhatusega. Seal hakkavadki haiglate ja meditsiinivaldkonna juhid koostöös arutama liitmist. Lepitakse kokku protsess, ajakava ning hakatakse astuma esimesi samme.
Selles protsessis selgub millal tulemuseni jõutakse, kas ja mida on õigusaktides vaja muuta, milline on lisaraha vajadus, ning kas riigihaigla ehk Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) soovib või ei soovi liituda.
Kõige algus on siiski linnavalitsuse ja -volikogu ühtne poliitiline otsus. Õnneks annavad linnavõimu viimatised koosolekud lootust, et see võib peagi sündida.
Miks siis asi ei liikunud nii kaua?
Põhimõtteliselt ongi võimalik kuude kaupa raha küsida ja kaevelda, kuidas asjad juhtuks, kui vaid riik raha annaks. Ja raha tuleb küsida muidugi hoone jaoks, sest kes seda mõistab, mis ühendamisi tehakse ja milleks raha peab minema. Betoon on nähtav, maja saab uhke lindiga avada. Asutuste juriidilist ja töökorralduslikku ühinemist ei saa fotos ja videos suureks ajada, see jääb meedia ja sotsiaalmeedia jaoks peitu.
Lisaks on vaja tööprotsesside ja juriidiliste ümberkorralduste korral ise päriselt tööd teha ning otsustele jõuda.
Enam ei saa peituda kitsi riigi taha, kus Isamaad pole valitsuses. Valitsuse uks on neile avatud terve kevade olnud, kuid eks vinguda ongi alati mugavam kui tööd teha.
Kas ja kuidas saaks asja liikuma?
Kõik algab poliitilisest tahtest, mida on kevade keskel juba vaikselt näha. Keegi ei taha olla lõpuks “pidur”, kelle taha jäävad ka need asjad, mis ei saa ohtralt fotosid, kuid saaks valdkondlikku tunnustust.
Tallinna linnavalitsuse neli võimuerakonda teavad, et Tallinna haiglate ühendamine on suur ja oluline samm, mis aitab parandada tervishoiuteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust. See nõuabki riigi ja linna koostööd, hoolikat planeerimist ja piisavat rahastust.
Nii nagu elektritõukerataste ja pisimopeedidega, ei saa linn ka haigla puhul jääda käsi laiutama ja tegema teatrit, et me ei saa mitte midagi teha, ainult riik saab. Aastakümneid kuulsime seda hala ohtralt nii Edgar Savisaarelt kui ka vähemal määral Mihhail Kõlvartilt. Linnal on tagumine aeg tegudeks.