Uus loodav võimuliit tekitab kohutava kahju Eesti kultuurile, keelele ja meie lastele. Esmakordselt Tallinna ajaloos vähendatakse õpetajate palka. Mitte ainult eestikeelne haridus, aga õpetajate ehk õpilaste elu saab tagasilöögi, kirjutab Tallinna linnavolikogu liige Pärtel-Peeter Pere.
Milles asi? Käesolevast õppeaastast ehk septembrist tõusis pealinnas õpetajate palk. Jaanuarist 2026 soovib IKE (võimuliit Isamaa ja Keskerakond) kaotada linna poolt makstava õpetajate palgalisa.
Õpetajate palgatõusu leppis kokku nelikliit täpselt aasta eest, kui tegime 2025. aasta eelarvet. Otsus sai tehtud ühiselt, katteallikad leitud käesolevaks aastaks. Linna eelarvestrateegiaga leiti võimalused jätkata palga maksmist 2026-2029. Selgelt ja läbipaistvalt ilma linna tulusid ületamata, seadusi järgides ning rahandusministeeriumile esitamiseks.
Tasub vaid üles otsida toonased pressiteated. Viimastel päevadel oleme sellele tähelepanu juhtinud nii mina, Aleksei Jašin kui ka Jevgeni Ossinovski.
Õpetajate palgatõus on linnas vajalik. Pealinna eelarve maht on 1,29 miljardit. Õpetajaid on vaja väärtustada. See on kriitiline eestikeelsele haridusele ülemineku õnnestumise jaoks.
Linna huvi ja seaduslik vastutus koolipidajana on, et jaguks koolikohti ja seda kodu lähedal, et klassides poleks rohkem kui seaduses lubatud 24 last – ning et jaguks pädevaid õpetajaid. Ja et toimuks eestikeelsele haridusele üleminek. Kui see uue võimuliidu huvi muidugi on.
Kui suure kahju teeb linnavalitsus sellega eesti keele ja kultuuri arengule?
Eestikeelne haridus tundus olevat erakondade ülene prioriteet, välja arvatud Keskerakond. Uue võimuliidu soov kaotada õpetajatel palgast 100 eurot on ahastamapanev. Kui juba augustis oli selge, et kavatsus on prügikasti visata ligi 40 miljonit eurot Euroopa Liidu vahendeid Pelguranna trammitee ja Liivalaia tänava terviklikuks ümberehituseks, siis õpetajate palkade kallale minekut ei osatud ette näha.
Eestlased peavad end hariduse usku rahvaks. PISA testid seda kinnitavad, vahe aga üleminekukoolidega on suur. Üleminek ega hariduse kvaliteet pole midagi iseenesest mõistetavat. Tänini on Belgias flaamide ja valloonide vahel hariduse kvaliteedi erinevus algusaastatel suur. Hariduslik segregatsioon saab olla suurepärane poliitiline kütus, nagu Eesti viimased kolmkümmend aastat näidanud on.
Populismiajastul suudetakse aga pidevalt laskuda aina madalamatele tasemetele. Nii meil kui mujal saab jälgida, mida tehakse Ameerikas, Suurbritannias, Prantssusmaal, Saksamaal, Tšehhis, Ungaris ja mujal. Nii suudavad ka Isamaa ja Keskerakond suudavad sellele aga mängleva kergusega käega rehmata. Ah, mis te nüüd, vaadake kui halb on riik. Ah, ärge te siin õiendage ühtigi: meie erakonna jaoks on õpetajad ja haridus endiselt prioriteed.
IKE kaotab Tallinna linna eelarvest ette nähtud 100 euro suurusega palgalisa ära, süüdistab selles nii vana linnavalitsust kui ka riiki. Ja pääseb puhta nahaga, kui vaadata praegust leiget pahameelt selle üle.
Õpetajad ja haridustöötajad, head linlased – tehke palun häält. Liberaalsete erakondadega tegime, mis me saime, ja jätkame opositsioonis eestikeelse hariduse eest seismist. Veel on võimalus, enne kui ametlikult algab Tallinnas IKE ajastu.