Isegi laps saab aru, mis on tänav. See on eluruum, koht, kus kõigil on õigus olla ja läbi käia või sõita. Lapsed saavad ka aru, kuidas linnu ehitada. Erinevatelt tihti täiskasvanutest. Kus on linnas lapse koht?
“Kes on väga tugev, see on kindlasti ka väga lahke.” Pipi Pikksukk ütles nii. Mida suurem sõiduk, seda suurem vastutus on selle juhil.
Lasteombudsman ehk õiguskantsler uuris 2021.a põhjalikult, mis on laste vajadused ja soovid elukeskkonnas. Tänavad ehk meie ühine eluruum, seal tunnevad lapsed puudust asjadest nagu ohutu liikluskorraldus ning soovitatakse rajada rohkem ülekäiguradu, pikemad fooritsüklid sõidutee ületamiseks, vältida niinimetatud ohutusaartele sattumist.
Miks lapsed õues ei mängi?
Sest hoovid on muudetud parklaks, tänavatel kihutatakse, kõnniteedel pargitakse. Probleem on ohutu koolitee puudumine neile, kes autota liiguvad, näiteks lastele endile, kinnitab Rakendusliku Antropoloogia Keskuse (RAK) uuring. Eesti laste rasvumine on üks kiiremaid ja seda juba lasteaiast saati, väheaktiivsed on 58% täiskasvanutest ja 75% lastest maailma tervishoiuorganisatsiooni andmeil. Eesti inimarengu aruanne tõi välja, et Tallinnas ja Tartus on treppi autoga sõitvad lapsevanemad ning mootori käima jätvad autojuhid mõõdetavalt tõsine terviseoht lastele. Teadlased, mitte poliitikud, kirjutasid seda.
Ülekäiguradadel tapavad ja vigastavad autojuhid üha enam lapsi, trend on endiselt tõusujoones alates 2022.aastast. Täiskasvanud laiutavad käsi. “Lapse tõenäosus jalakäijana Eesti liikluses surma või viga saada on kaks korda suurem kui keskealisel jalakäijal,”kirjutas Eesti Ekspress.
On ka positiivseid märke. Eesti riik keelab uue liiklusseadusega ära kõnniteedel auto parkimise – see on hea. Isiklikult märkan linnas üha rohkem liikluses neid, kes suudavad mitte homo soveticus viisil, vaid eurooplase kombel oma autoga sõita. See tähendab piirkiiruse järgimist ehk teistega arvestamist.
Mõni ime, et inimesed Tallinnast aedlinnadesse kolivad just laste ohutuse pärast nagu hiljuti ka Eesti Ekspress kirjutas. Meie elame perega kesklinnas. Pereisana läksin poliitikasse, sest kuidas meie tänavatel lapsi koheldakse, oli ja on vastuvõetamatu.
Sõites autoga teistes Põhjala linnades on liiklus parem, sest järgitakse piirkiirust ja nii mõeldakse ka lastele. Proovige, see on puhas rõõm. Aja planeerimiseks on tööriistad kalender ja kell, mitte autoga kiirendamine. Mida rohkem inimesi autoga rahulikult ehk teistega arvestavalt liigub, seda rohkem hakkavad teised inimesed liikuma jalgsi, ühistranspordi, rattaga.
Kus on lapse koht?
Seal kus on lapsel ruumi. Sõiduteel näiteks seda pole, see on arusaadav. Ruum on linnas lõplik. Igal tänaval on ruumi kõige jaoks, küsimus on alati ainult selles, kuidas me seda ruumi jaotame. Milleks meile tänav? Kas ainult kiirelt liikumiseks? Või on see sihtkoht iseeneses? Koht kus elatakse ja mängitakse, pinkidel istutakse, käiakse tööl või poes?
Tekstülesanne
Teeme asja puust ja punaseks ühe tekstülesandega. Ükskõik kui palju või vähe inimesi Tallinnas elab, saame alati neid arvuliselt jaotada mõttelisteks osadeks. Olgu linna elanikkond 100% või veel parem, kümme sõrme. Praegu sõidab linnas üle 50% ehk viie sõrme jagu inimesi autoga. Ühistranspordiga napilt 30% või kolm sõrme. Kõnnivad 10% (üks sõrm), rattaga sõidab võib-olla poole sõrme jagu 5% ning ülejäänud töötab kodus.
Vasta järgmisele küsimusele. Kui Tallinna eesmärk on, et 2035. aastal liiguks 70% elanikest (seitsme sõrme jagu) jalgsi, ühissõiduki või jalgrattaga, siis mitu protsenti jääb autoliiklust?*
Mida teeb Tallinn laste heaks?
Vabal maal valivad inimesed ise liikumisviisi. Paremad võimalused tuleb luua. Ruum meie ümber annab meile signaali, kuidas käituda on öelnud ka Tõnis Arjus, nüüdseks endine Tartu linnaarhitekt ja ka Kliimanõukogu liige. Kui tänavatel on ette nähtud ruum jalgsi ja rattaga liiklemiseks ning ühistranspordi liinivõrk saab lõpuks ometi 21.sajandi vääriline, siis on inimestele tagatud võimalused loobuda soovi korral sedavõrd kulukast asjast nagu isiklik eraauto. Või kaks.
Juba praegu valmib uusi teid, kus on lisaks autoliiklusele lõpuks arvestatud ka teistega. Parim näide on Vana-Kalamaja tänav, see Tallinna kõige parem ja kaasaegsem eluruum.
Lahendus on projekteerida ning ehitada tänavad, kus esikohal on inimene ning tema liikuvus ehk võime pääseda liikvele liikumisviisist sõltumata. Täpselt seda me Keskkonna- ja kommunaalametis (KeKo) teemegi.
Järgmisel aastal ehitame valmis Lastekodu tänava, kus keskmes on inimene ja lapsel on ohutu. Ehitame uueks ka Lauteri tänava. Muuseas, seal asub ka Estonian Business School, mis soovib samuti kaasaegset tänavaruumi, mis lähtub inimestest, mitte ühest sõiduviisist ja selle maksimaalsest kiirusest.
Sügisest algab 16 kooliga ka projekt, kus muudetakse koolide hoovid ja ümbrus ohutuks, eeskujuks Norra südametsoonide (hjertezoner) programm. Et lastel oleks ruumi. Et neid ei aetaks autoga alla. Et lapsevanemad julgeksid lubada neil ise kooli minna või suudaksid neid autost välja lasta mõned sajad meetrid enne koolimaja.
Kui autosid on vähem ehk teiste liikumisviiside kasutust on rohkem (vaata tekstülesannet), saame kasutada linnaruumi kõigeks muuks. Ka sujuvaks autoliikluseks, sest ummikuid on vähem, sest inimestel on antud võimalused teisel viisil liikuda.
Ka lastele on rohkem ruumi: tänaval on lapsel ohutum rattaga sõita, kuskil saab isegi tänaval mängida. Võidab inimene, ka majandus ja võidab planeet.
Lapsed on tublid, nad saavad hakkama. Nagu võilillelapsed. Ka Pipi oli üks paras võilillelaps. Kusjuures, lapsed ei virise kaugeltki nii palju nagu täiskasvanud mehed. Nende jaoks on pool või kolmveerand aastast õues olemiseks kas liiga külm või pime või märg. Lastelt on palju õppida.