Kompromissiks on vaja kahte osapoolt, aga kui opositsioon istub oma nurgas ega ole nõus grammigi vastu tulema, siis on keeruline leida lahendust. Nõnda ei jäänud valitsusel muud üle, kui siduda perehüvitiste muudatused usaldushääletusega, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni juht Õnne Pillak.
Võin kinnitada, et riigikogu sotsiaalkomisjonis oleme perehüvitiste muudatusi arutanud põhjalikult ja kirglikult ligi poolteist kuud. Alustades põhjalikust debatist kuni kompromissi otsimiseni peaministri poolt.
Sotsiaalkomisjon on selle aja jooksul kohtunud kahel korral sotsiaalkaitseministriga, kes muudatuste sisu ja vajalikkust selgitas ning küsimustele vastas.
Küsitud on huvigruppide ja sidusorganisatsioonide arvamust. On kohtutud huvigruppidega, kohtumistele said komisjoni liikmed kutsuda, keda soovisid, ja mida kohtumisi said ülekande vahendusel jälgida kõik huvilised. On olnud võimalus teha muudatusettepanekuid, neid tutvustada ja kaitsta, aga seda võimalust näiteks EKRE saadikud, välja arvatud nende esindaja sotsiaalkomisjonis, ei soovinud kasutada.
Opositsioonile sõltumatu õigusanalüüs ei meeldi
Nüüd siis on EKRE, Isamaa ja Keskerakond leidnud kriitikanooltele uue märklaua. Selleks on riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonna tehtud sõltumatu õigusanalüüs, mis ütleb, et peretoetuste vähendamine ja indekseerimisest loobumine ei ole põhiseadusega vastuolus ega riku õiguspärase ootuse põhimõtet. Küll aga rikub võrdse kohtlemise põhimõtet sujuva väljumise lõpetamine erinevatel aegadel, sest sõltuvalt lapse sünnikuupäevast on osal peredest sujuva väljumise lõppemine planeeritud käesoleva aasta 1. juulist ja teisel osal järgmise aasta 1. jaanuarist.
Samadele järeldustele jõudis ka õiguskantsler, kes ütles, et perehüvitiste vähendamine ja indekseerimisest loobumine ei riku õiguspärase ootuse põhimõtet. Küll aga teeb seda 19-aastaste lastega perede erinev kohtlemine, seades need perekonnad ebavõrdsesse olukorda.
Tunnistan, et ebavõrdne kohtlemine sujuva väljumise kaotamisel on ilmselge ning see saab muudetud. Sujuvat väljumist pikendatakse kuni käesoleva aasta lõpuni samamoodi kõigile lasterikastele peredele, kelle noorim laps on sel aastal saanud 19-aastaseks.
Ei üllata, et opositsioonile ei sobi riigikogu kantselei ega õiguskantsleri õigushinnangu tulemus, sest see ei ole see, mida nemad tahavad. Kuid ma ei pea väärikaks käitumiseks jonnist tulevat pahameelt, millega ametnikud üle valatakse, sest nende tehtud õiguslik analüüs ei sobi.
Opositsiooni soov on mitte midagi muuta ja selleks maalitakse laia pintsliga pilt perede vastandumisest, mille ühel pool on lasterikkad pered ning teisel pool ühe- ja kahelapselised pered.
Minu meelest on selline vastandamine vale. Iga laps on oluline ja iga lapse heaolu eest tuleb seista, kuid see on ilmselgelt võimatu, kui jätkame riigi kulude suurendamist nagu pärmitaigna paisutamist. Väikese riigina peame tegema valikuid ja peredele mõeldud toetusi rohkem sihtima, sest vaid nii saame pakkuda tuge just neile lastele ja peredele, kes seda kõige enam vajavad. Praegu tehtavad muudatused ongi enam sihitud neile peredele, kes vajavad riigilt suuremat abi.
Ühelt poolt on need lapsed, kes vajavad abivahendeid oma tervise tõttu. Puuetega laste ja harvikhaigustega laste jaoks on iga lisatoetus sõna otseses mõttes eluliselt oluline. Sellepärast saavad puuetega lapsed lisaks kolm miljonit eurot, et neile saaks teenused paremini kättesaadavaks, ja harvikhaigustega lapsed viis miljonit eurot.
Teiselt poolt üksi last kasvatavad vanemad, kellel on jälle majanduslikult kõige raskem hakkama saada, ja lapsed, kellel ei olegi vanemaid. Järgmisel aastal tõuseb elatisabi sajalt eurolt 200 euroni, ja 1,5 miljoni euroga toetame vanemliku hooleta lapsi.
Muidugi tuleb toetada ka neid peresid, kus kasvab rohkem lapsi. Seda ka teeme. Järgmisel aastal toetab riik iga kuu näiteks kolmelapselist pere 710 euroga ja seitsmelapselist pere 1310 euroga.
Toetustes oleme arenenud riikide seas esirinnas, vaja on ka teenuseid
Toetused on üks viis, kuidas riik saab julgustada peresid lapsi saama. Kuid inimestelt kogutud maksude neile tagasi maksmine toetustena iivet ei tõsta. See aitab osa peresid, aga mitte kõiki.
Kui vaadata uuringuid, siis palju enam tunnevad lastega pered puudust teenustest, mis aitavad töö- ja pereelu ühildada. Taskukohane lasteaiakoht kodu- või töökoha lähedal, jätkusuutlik haridussüsteem ja koolibuss, millega kooli jõuda. Peale tunde huviring või trenn, kus laps hea meelega käib. Tugiteenused, kättesaadav arstiabi. Teisisõnu, kvaliteetne ja turvaline elukeskkond, kus vajaminevad teenused on kõigile soovijatele kättesaadavad. See on see, mida lastega pered ootavad ning mis julgustab peresid lapsi saama.
Kahjuks on nii, et kui toetuste maksmisel oleme arenenud riikide seas esirinnas, siis teenuste pakkumisel longime teistel sabas. Juba 2019. aastal, enne 2022. aastal tehtud perehüvitiste hüppelist tõusu, kulutas Eesti perede toetamisele 3,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Peretoetuste maht on meil seega samaväärne kaitsekulutustega.
Peredele mõeldud teenuste pakkumisel on meil veel tublisti arenguruumi. 2019. aastal kulutas Eesti lastele ja peredele suunatud teenustele vaid 0,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Seda on selgelt vähe, aga selleks, et saaksime pakkuda peredele teenuseid, mida nad vajavad, tuleb meil riigi rahandus korda teha, et suudaksime vajalikke teenuseid rahastada.
Ma mõistan vastakaid tundeid, mis perehüvitiste muudatused on endaga kaasa toonud. Kuigi minu kaksikud sündisid kaks kuud liiga vara, siis jättes kõrvale mõned ealistest iseärasustest tingitud väljakutsed, saavad nad nautida elu täiel rinnal. Kahjuks ei ole kõigil lastel nii. Leidub peresid, kes seisavad iga päev silmitsi väljakutsega, kuidas hakkama saada. Me peame neid peresid rohkem toetama.