Linnapea Ossinovski, palun taga jalakäijate turvalisus kõnniteedel ja leia mopeediprobleemile kiireim lahendus, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak.
Hea, härra linnapea! Kujutage ette endale pilti. On kevadine, päikesepaisteline mõnus hommik. Lastega pere koos oma neljajalgse sõbraga kõndimas mööda kõnniteed Nõmme mäest alla, et minna metsa alla jalutama.
Siis, ilma hoiatussignaali andmata, vuhiseb mäest alla nende selja tagant kahe rüblikuga punane minimopeed.
Õnneks jäävad kõik terveks. Sel korral.
Päev hiljem sarnane vaatepilt Pirital. Inimesi täis kõnniteel lõbusad noored kimamas minimopeediga. Taaskord kahekesi sadulas istudes, nägu lusti täis.
Hea linnapea, mis on teie meelest neil piltidel valesti?
Tõukeratastest veelgi suuremad ning veelgi raskemad punased minimopeedid ärritavad linlasi määral, mida ei mäletagi. Minimopeedide Tallinna tänavale jõudmisega õnnetus mitte ainult ei hüüa tulles, vaid karjub seda. On vaid aja küsimus, mil inimesed üksnes ei ole pahased jalakäijatele ebaturvaliste kaherattaliste peale, vaid hakkame uudistest kuulma õnnetuste statistikat.
Samamoodi kõrvulukustavalt mõjub vaikus, millega vastutav abilinnapea inimeste probleemi lahendab. Ikka on kusagil keegi, kes ei lase inimesi aidata. Samal ajal seisab ise, käes rippus. Püüdes olla mõistev, tunnistan, et see on selles olukorras neetult raske. Mõtlen, et küllap ongi mulle kõnniteede turvalisus kahe lapse emana südamelähedasem kui abilinnapeale, kes on öelnud varasemalt, et kergliikluse reguleerimine ei tohikski olla linnavalitsuse prioriteet.
Kuid empaatiavõime ja vastutustunne võiks ju meil kõigil olemas olla.
Tegelikult ma ei soovi otsida süüdlast, kellel on töö tegemata, vaid lahendusi, et jalakäijad võiksid ennast kaunitel kevad-, suve- ja sumedatel sügisõhtutel linnatänavatel jalutades turvaliselt tunda. Tallinnal on tööriistad, kuidas tänav jalakäijatele turvalisemaks muuta.
Kolm ettepanekut linnapeale
Kui linnapea peaks otsima ideid, mida edasi teha, pakun kolm välja.
Esiteks, ei saa sel teemal niivõrd vaiki olla ja lasta vastutuse eest põgeneval abilinnapeal – kes ei tee saladust faktist, et ta pole näiteks uute ratta- ja mopeediteede ehitamise mõtetest vaimustunud – soleerida. Kui abilinnapea jääb jänni, peab linnapea avalikult sekkuma. Punkt.
Teiseks, tuleb linnal vastu võtta määrus, millega reguleeritakse kes, kui vanalt, mis kiirusel tohib ja kus tohib minimopeedidega sõita. Selle määruse võiks panna volikogus n-ö vabale hääletusele ja lasta teistelgi erakondadel teha muudatusettepanekuid. Oma pahameelt on minimopeedide üle on väljendanud nii Reformierakonna volikogu fraktsioon kui ka Eesti 200, Keskerakond ja EKRE. Las volikogu mõtleb koos ja aitab leida lahendusi, kuidas linnaruumi inimestele paremaks muuta.
Kolmandaks on kiired lahendused, mida saab teha enne veel, kui nimetatud määruse jõuab selgeks vaieldud ja vastu võtta. Linn saab paigaldada liiklusohutuse tagamiseks liiklusmärgid, millega reguleeritakse minimopeedide liikumiskohad. Samuti saab joonida teed, märgistamaks ära kõnnitee ja rattatee poole, et oleks ohutum liikuda. Minimopeedide kiiruse piiramine 10 km/h peale pole kah mõeldamatu. Need kolm tegevust on Tallinna Transpordiameti ja liikluse eest vastutav abilinnapea võimuses teha. Kuid millegipärast ei ole seda siiani tehtud. Miks?
Tahtmata olla kuidagi kahtlustav, siis vägisi tekib tunne, et Isamaal on strateegia – ajada ühiskond pahaseks ja pakkuda siis lahendus, milleks on seaduse muutmine. Ma ei välista, et ühel hetkel tuleb ka seaduse muutmist arutama, aga esmalt tuleb enda (loe: linna) sammud ära teha. Kui need on tehtud, saame seadusemuudatusest ka rääkida.
Lõpetuseks. Eelmine nädal koolist koju jõudes küsis mu 9-aastane tütar: „Emme, ma nägin, et üks laps sõitis mootorrattaga kõnniteel. Miks seda lubatakse? Need elektritõuksid on juba piisavalt ohtlikud, kas linna juhtijad on peast täitsa pööraseks läinud ega mõtle enam üldse väikeste laste peale?“
Nagu öeldakse — lapse suu ei valeta. Kui isegi laps saab aru, kui tegu on ohtliku olukorraga, siis tasub kiiremas korras teha ära kõik sammud, mis linnal on võimalikud, et väikeste ja suurte jalakäijate turvalisus kõnniteel kindlustada.