Peaminister andis parlamendile üle 2026. aasta riigieelarve, mille suunas opositsioon juba tuld ja tõrva sülgab. Mõistan, see on nende töö. Oleksin üllatunud, kui nad seda eelarvet mõõdutundetult kiidaksid, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak.
Samas oleks huvitav teada, mida arvaks opositsioon riigieelarve kohta siis, kui kaitsekulud ei kasvaks ning järgmiseks aastaks planeeritud tulumaksu tõus oleks koos maksuküüruga samuti kehtima jäänud. Fakt on ju see, et tulumaksu tõusu ära jätmine koos maksuküüru kaotamisega jätab keskmise palga saajale ühe kuupalga ehk 1848 eurot aastas rohkem kätte.
Kui me seda ei teeks, kas ka siis räägiks opositsioon, kuidas tuleviku arvelt ei tohi elada? Või levitaksid nad sotsiaalmeedias pilte ja videoid selle kohta, mida kõike 5 protsendi eest oma kaitsevõime heaks teha saame ja kui palju tulumaksu tõusu ärajätmine inimestele iga kuu rohkem raha kätte jätaks?
Jah, järgmise aasta riigieelarve on puudujäägis. Seda, kes korras rahandusega riigi sellele teele viisid, võib iga lugeja ise guugeldada. See aga ei tähenda muidugi seda, et puudujäägis eelarve peaks kujunema uueks normaalsuseks.
Riigirahanduse korda tegemisega tuleb jätkata. Seda ka teeme. Laenuleib ja laastutuli ei kesta ju kaua. Kui Urmas Reinsalu räägib 300 miljoni kärpimise vajadusest, siis valitsus kärbib järgnevate aastate jooksul 1,4 miljardit eurot. Kui EKREIKE omal ajal vaid rääkis miljardi kärpimisest, siis praegune valitsus teeb selle päriselt ära.
Ka õpetajate, päästjate, politseinike, erihoolekande- ja kultuuritöötajate palgatõusud tulevad ministeeriumide kärbete arvelt.
Samas ei saa me eelarvedebatti pidades unustada maailma, milles elame. Neljandat aastat kestev sõda Ukrainas, sekka veel Vene hävitajate tungimine Eesti õhuruumi ja ründedrooni intsident Lõuna-Eestis panevad küsima, kui kaitstud me oleme?
Praeguses olukorras ei ole meil teist valikut, kui teha kõik endast olenev oma kaitsevõime tugevdamiseks. Või siis on, aga kas keegi tahaks seda ette kujutada? Mina igatahes mitte. Mina soovin, et Eesti oleks nii kindlalt kaitstud, et agressiivsel naabril isegi ei tekiks mõtet meiega jõudu katsuda.
Seepärast on kaitsekulude rekordiline tõus 5 protsendini sisemajanduse kogutoodangust möödapääsmatu. 5 protsenti SKPst tähendab, et Eesti riik investeerib tuleval aastal kaitsesse 844,5 miljonit eurot enam kui tänavu. See on väga suur summa, millel on mõistagi oluline roll ka selles, et riigieelarve defitsiit tuleval aastal kasvab.
Kaitsekulude hüppeline kasv suurendab investeeringuid õhu- ja raketikaitsesse, droonivõimekusse ning kaug- ja täppislöökidesse. Luuakse õhukaitsebrigaad ja uued pioneeripataljonid, arendatakse välja C-RAM süsteemid kriitilise taristu kaitseks ning laiendatakse väljaõppe- ja harjutusvälju.
Samuti jätkub kaitsetööstusparkide rajamine. Pärnumaa pargi projekteerimiseks ja ettevalmistuseks kavandatakse ligi 50 miljonit eurot. Eesti jätkab Ukraina toetamist 0,25 protsendi SKP ulatuses ehk 110,7 miljoni euroga, millest suurem osa suunatakse tellimusteks Eesti kaitsetööstusele.
Oma riik on jõukus ja selle kaitsmine nõuab julgust. Riigi kulud kasvavad, sest see on vabaduse hind.
Põhjust kriitiline olla oleks kindlasti siis, kui eelarvemiinuse põhjuseks oleks näiteks maksuraha Lätti viimine, ent kui jätaksime investeeringud kaitsesse tegemata, ei pruugi meil mõne aasta pärast olla üldse põhjust arutada, kui kõrge peaks olema üks või teine maks või millise tempoga me enda rahandust korda teeme.