Riigieelarve ja Tartu linnaeelarve on järgmisel aastal üsna pingelised. On mitmeid valdkondi, kus tuleb kärpida või vähemasti mõni unistus realiseerimata jätta. Lisaks küsitakse headelt Eesti inimestelt riigieelarvesse erinevate maksutõusude kaudu lisapanust. See ei rõõmusta usutavasti kedagi, aga on vajalik riigi rahanduse korrastamiseks, suunamaks samas lisaraha riigikaitse arendamisse. Geopoliitilist olukorda vaadates ei pea panust sõjalise riigikaitse ja elanikkonnakaitse arendamisse usutavasti pikalt põhjendama.
Samas ei ole valitsusel vähimatki plaani jätta hätta haavatavamaid sihtrühmi – pensionäre ja puudega inimesi. Opositsioon hirmutab riigikogu kõnepuldist pensionäre halveneva toimetulekuga iga nädal. Kohtumistel eakatega pean tavaliselt esimese asjana selgitama, et koalitsioonil ei ole vähimatki plaani asuda pensione kärpima. Vastupidi.
Reformierakonna jaoks on oluline, et pensionide indekseerimine jätkuks. Järgmisel neljal aastal tõuseb pension igal aastal umbes viis protsenti. Eelmisel aastal leidis aset viimase 15 aasta suurim pensionitõus, 17,6 protsenti. Tänavu 1. aprillil tõusid pensionid veel 10,6 protsenti. Oleme jõudnud 774-eurose keskmise vanaduspensionini ning 2028. aastal ületab keskmine pension rahandusministeeriumi prognooside kohaselt 900 euro piiri.
Meenutan, et kui 2021. aastal moodustas keskmine pension umbes 43 protsenti keskmisest palgast, siis 2024. aastal umbes 49 protsenti.
Jätkub ka inimeste toetamine hooldekodukoha eest tasumisel. Üldhooldusteenus on kõige kallim sotsiaalteenus, mis enne hooldusreformi oli tunduvalt suuremas mahus inimese enda ja ülalpidajate rahastada. Inimeste omaosalus hooldekodukoha eest maksmisel on tänu avaliku sektori suuremale rahalisele panusele vähenenud.
Hoolduskulu maksavad osaliselt või täielikult kohalikud omavalitsused. Tartu linn toetab enda elanikke Eesti suurima summaga – kuni 800 euroga kuus. Hooldekodus elav eakas tasub endiselt toidu- ja majutuskulud ning muud isiklikud kulud. Aga kui inimesel pensionist ja muudest vahenditest välja ei tule, tuleb linn jällegi appi. Tartusse ja lähiümbrusse loodud ning loodavad uued hooldekodukohad annavad lootust, et järjest enam tartlasi saab kasutada teenust oma kodu lähedal.
Järgmise aasta septembrist võimaldatakse riigipoolse soodustusega abivahendeid ilma puude raskusastme või vähenenud töövõime hindamiseta.
Lapsed saavad abivahendeid riigipoolse 90-protsendise soodustusega ja tööealised vastavalt abivahendite määruse loetelule. 2025. aasta algusest suureneb mõnede abivahendite ostmisel riigi hüvitatav osa, nende hulgas on liikumisabivahendid, teatud imavustooted ja jalatsid.
Erivajadusega laste rehabilitatsiooniteenustesse suunas riik tänavu kolm miljonit eurot lisaraha. Lisaks on järgmiseks neljaks aastaks suunatud üle kuue miljoni euro lisaraha aastas ka psüühikahäirega inimeste abistamisse.
Vaimse tervise teenuste toetust on Tartul järgmisel aastal keskvalitsuselt oodata umbes 100 000 eurot. Loodan väga, et sealt leitakse võimalus jätkurahastada ka näiteks üksikute eakate toetusprogrammi.
Tartu linnaeelarve näitab jätkuvat soovi haavatavamate sihtrühmade eest hoolt kanda. Lisaks ei unusta linna sotsiaalpoliitilised prioriteedid ära ka põhimõtet, mille kohaselt on targem püüda probleeme ennetada kui nendega tagantjärele tegeleda. Tähtis on, et inimesed saaksid elada võimalikult kaua ja võimalikult tervena omas kodus.
Seetõttu jätkavad järgmisel aastal oma tegemisi nii heaolumeistrid kui hoolduskoordinaatorid. Heaolumeistrid kolivad küll sotsiaal- ja tervishoiuosakonna koosseisust Tartu peamise koduhooldusteenuse osutaja Kalda päevakeskuse koosseisu, aga kliendi jaoks ei muutu sellest midagi kehvemaks. Ikka saab need tublid noormehed appi kutsuda, kui on vaja panna suitsuandur paika või pidada nõu koduste (liikumis)abivahendite paigaldamise või kasutamise üle. Tihedam koostöö koduhooldustöötajatega aitab neil ehk isegi senisest rohkematele inimestele toeks olla. Heaolumeistrid aitavad aastas umbes 300 inimest.
Ka jätkavad tervisekeskustes hoolduskoordinaatorid, kelle ülesanne on hoolitseda inimese teekonna eest meditsiinisüsteemist sotsiaalsüsteemi ja vastupidi. Vahel võib juhtuda, et vanem inimene kukub ja murrab mõne luu. Haiglas lapitakse see kokku ja inimene saadetakse koju. Samas ei pruugi ta kodus siiski üksinda kuigi hästi hakkama saada. Sellisel juhul aitab hoolduskoordinaator talle sotsiaalsüsteemist abi leida – aidata toimetada talle vajadusel sooja toitu koju või leida koduhooldaja.
Loomulikul ei unustata eakate vaimse tervise jaoks hädavajaliku seltsielu toetamist. Kokku makstakse eakate päevakeskustele üle 200 000 euro tegevustoetusteks. Ikka selleks, et vanematel inimestel oleks võimalik ühistegevusest rõõmu tunda – tantsida, põnevaid loenguid kuulata või väljasõite teha.
Ikka toetatakse erivajadusega – neid, kes vajavad puude tõttu füüsilist kõrvalabi, saavad taotleda isikliku abistaja teenust. Suure abivajadusega last kasvatavale vanemale tullakse appi lapsehoiuteenuse ning sotsiaaltransporditeenusega.
Füüsilise ja kultuurilise ligipääsetavuse tagamiseks saab linnavalitsuselt endiselt küsida toetust kodude kohandamiseks ning Vanemuise teatriga koostöös jätkuvad vaegnägijatele kirjeldustõlkega etendused. Samuti toetatakse Lõuna-Eesti pimedate ühingu ruumide ülalpidamist ja raamatukogu töös hoidmist. Pikaaegne koostöö jätkub ka Tartu viipekeeletõlkidega, kes aitavad kuulmislangusega kliente asjaajamistel ning on toeks Tartu linna korraldatavatel sündmustel.
Ju võiks eelnevat nimekirja veel jätkata. Peamine, mis sellest artiklist kaasa võtta, on aga kindel teadmine, et ei valitsus ega Tartu linn plaani jätta pensionäre ja puudega inimesi abita.
Hirmutagu mõned poliitikud riigikogu puldis või leheveergudel, palju tahavad.