Viimaste nädalate ühiskondlikust diskussioonist joonistub välja osa poliitikute ja avaliku elu tegelaste arvamus, mille kohaselt ühe või teistsuguse eelistuse või veendumuse omamine annab õiguse seda eelistust või veendumust ka kõigile teistele peale suruda. Mõned peavad enda arvamust universaalselt õigeks selleni, et vastupidisel seisukohal olijaid on kohane represseerida, sulgeda nende kasutatavad infokanalid ning avalikult mõnitada ja halvustada. See on fundamentaalselt vale, kirjutab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Mihkel Lees.
Loomulikult on kõigil õigus oma eelistustele ja õigus neid ka väljendada. Samas ei anna see mingit alust eeldada, et kõik teised peaksid seda eelistust jagama. Veelgi vähem annab see õigust nõuda teistsugusel arvamusel olevate inimeste suude sulgemist või muul viisil represseerimist. Kõik, kes vähegi ajalooga tuttavad, teavad, kuhu sellised suundumused viivad.
Igal inimesel peaks olema õigus ennast vabalt teostada (tööelus, pereelus jne) piirini, mil tema vabadused hakkavad takistama teiste inimeste samasugust vabadust. Lihtne ja tuntud printsiip, millest olen proovinud erinevates rollides seisukohta võttes lähtuda.
Tihti eeldab see isiklike eelistuste kõrvalejätmist, diskussioonipartneri kuulamist ja mõistmist. Mõistmine ei tähenda muide alati nõustumist, kuid võimaldab lugupidavat diskussiooni ja otsuseid, mis on kantud taotlusest teenida ühiskondlikku hüve laiemalt, mitte ainult isiklikke eelistusi. Ja võime näha kaugemale, kui ainult enda nina ette, on poliitiku tugevus, mitte nõrkus.
Praktiline näide. Olen eelistanud oma elu elada nii, et mul on naine ja kaks last. Samas pole mingit põhjust seda ainuõigeks pidada. Mõnel on naine ja viis last. Mõnel pole meest, aga lapsed on. Mõnel on naine, aga lapsi pole. Mõnel on samast soost partner. Poliitiku asi on hoida õigusruum säärasena, et kuniks kellelegi liiga ei tehta, saavad inimesed oma õnneliku elu valemi ise kokku panna.
Veel praktilisem näide. Minu poolest võiks jalgpall olemata olla. Täiesti arusaamatu, mida leiavad inimesed selle kera toksimisest või toksimise vaatamisest. Kui ma lähtuksin rangelt isiklikust eelistusest, oleks Tartus iga nurga peal välijõusaal ja mitte ühtegi jalgpalliväljakut. Ometi olen alati toetanud jalgpalliga seotud rahaeraldusi. Sest ma suudan mõista, et mingil mulle arusaamatul põhjusel on Tartus tuhandeid inimesi, keda jalgpall õnnelikuks teeb. Ja kui nad saavad kätte vajaliku füüsilise koormuse ning on selle juures veel õnnelikud, siis kes olen mina, et enda eelistust peale suruda? Laiemat hüve teenides toetan jalgpalli alati.
Meil on ühiskonnana valik, kas liikuda suunas, kus õigeks peetakse ainult ühte tõde ning teistmoodi arvajad peavad taluma sõimu ja repressioone. Või suunas, kus kõik inimesed saavad oma õnne valemi ise kokku panna ning riigi asi on neid selle juures mõista ja toetada.