EKRE Eesti on pisike ja tige riik, mis peaks Venemaa naabruses ilma liitlasteta hakkama saama. Naise koht on panni ja rusika vahel, Ukraina lipu koht prügikastis. Sõltumatu meedia on suletud. Riik ütleb inimestele, kellega ja kuidas nad elama peavad. Keskkonnahoiust ja rohelisemast linnaruumist pole mõtet rääkidagi, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Mihkel Lees.
Huvitaval kombel on EKRE ideoloogia elluviijaks saanud paljudes suuremates omavalitsustes Isamaa. Ideoloogilisi erinevusi ei paista nimetet erakondade vahel olevat, nagu ka EKRE-st Isamaasse liikunud inimesed tunnistanud on. Ainult, et kui EKRE räägib oma visioonist avalikult ja lärmakalt, siis Isamaa proovib hoida viisakat maski. Samas mõraneb seegi meie silme all.
Aga kõigest järjest. Et lugeja ei arvaks, et ma juhtlõigus EKRE Eestit kirjeldades liialdasin, vaadelgem fakte.
Eelmisel nädalal arutas Riigikogu EKRE esitatud Eesti lipu seaduse muudatust, mis keelataks riigi- ja kohalike asutuste hoonetel Ukraina lipu alalise hoidmise. Eesti lipu väärtustamist kilbina kasutav eelnõu (nagu Eesti lipud oleksid kuskile peitu pandud?) on küünilisuse tipp.
Olukorras, kus Ukrainas on sõja algusest ühed tumedamad tunnid ning igasugune aineline ja moraalne tugi on oma iseseisvuse eest võitlevale rahvale kulla hinnaga, on lippude eemaldamise soov põrsatemp ja vesi vene propaganda veskile.
Meil oleks oluline hoopiski näidata, et Eesti ei lepi, ei pigista silma kinni, ei väsi. Lipud meie esindusasutuste hoonetel/lipuvarrastel on sümbolid. Toetuseks Ukrainale ja meeldetuletuseks meie enda inimestele, et meie lähedal võitleb üks riik oma vabaduse eest. Nagu ka meie oleme võidelnud.
Läheme edasi. Sel nädalal asus Riigikogu arutama järjekordset EKRE eelnõud. Seekord Istanbuli konventsioonist (mille EKRE on oma toetajate ülevoolavaks rõõmuks ristinud „pervo-paktiks“) lahkumiseks. Loomulikult ei ole konventsioon mingisugune äärmuslik sooideoloogiline dokument, nagu väidab EKRE, vaid instrument perevägivalla vastu võitlemiseks, raamides riikide tegevusi vägivalla ennetamiseks ja ohvrite kaitseks. Aga vene ühiskonnas levivate uskumuste sarnaseks propagandaks ning pühaks võitluseks „keskaja ja patriarhaadi kaitseks“ kõlbab kära teha küll.
Oma järge on ootamas eelnõu Eesti Rahvusringhäälingu laialisaatmiseks. Sest seal näidati – oh moraalset õudu – peret, kus lapsi kasvatavad kaks samast soost vanemat.
Näiteid EKRE-maailma ehitamisest võiks tuua veel lehekülgede kaupa, aga vast praegu aitab.
Kuidas puutub siia Isamaa?
Ekrestumise tunnused levivad tasahilju kõikides suuremates linnades, kus Isamaa võimule on saanud. Moraalne muutus algas Tartust, kus valimiste esinumber visati fraktsioonist üle parda ning keskseks kõneisikuks on sätitud lärmakas pumppüssimees. Poliitilistele oponentidele videotes keskmist sõrme vehkiv ja kolleege valimatute sõnadega sõimav noorhärra on olemuselt selgelt EKRE, mitte „vana hea Isamaa“ materjal.
Viljandis eemaldas Isamaa linnapea ekrekate rõõmuhõisete saatel Raekoja hoonelt Ukraina lipud, viidates, et Raekoda pole Ukraina kultuurikeskus. Nagu keegi oleks seda arvanud. Tegemist oli selge meelsuse väljendusega, mida ei pehmenda kuigi palju ka pärast kiirkorras linnavalitsuse ette vardasse tõmmatud väiksemad Ukraina lipud. Muide – eelmainitud EKRE lipueelnõu hääletusel Riigikogus Isamaa ei osalenud.
Tallinnas pidas Isamaa linnapea vajalikuks lüüa keskkonnadebatis pendel ühte äärmust tähistavasse seina kinni – kaotada kestliku ja energiatõhusa linna osakonna ning loobuda enamustest kestlikku liikumist toetavatest investeeringutest. EKRE-t polegi volikokku vaja, Isamaa teeb linnavalitsuses nende töö ära.
Kokkuvõtvalt on järgmiseks kevadeks valmistuva EKREIKE tiiva suund selge – liikuda suurte sammudega ajas tagasi. Raputada lahti Eesti liitlased, pöörata tagasi inimeste vaba valik oma perekonnaelu puudutavas, visata prügikasti senised pingutused inimeste hea elukeskkonna nimel ning nõrgestada vaba meediat.
Millist riiki selline suund meenutab, võib igaüks ise otsustada. Ja valida, kas see on tulevik, mida ta Eestile sooviks.