Viimaste aastate geopoliitilised sündmused on senisest teravamasse fookusesse tõstnud inimeste turvalisuse ja turvatunde. Tähele tasub panna, et turvalisus tähendab tegelikku, objektiivset kaitstust erinevate ohtude eest. Seda saab mõõta faktidega. Kas riigil on korraliku ettevalmistuse saanud kaitsevägi? Kas uks on lukus? Kas Tartu vangla on Rootsi vangide vastuvõtmiseks piisavalt põgenemiskindel, kirjutab riigikogu liige Mihkel Lees.
Turvatunne on subjektiivne inimese sisemine tunne või veendumus sellest, kas ta on kaitstud või mitte. Turvatunnet mõjutab lisaks objektiivsele turvalisusele meid ümbritsev inforuum. Ja selles on väga palju mitmesugust müra. Sotsiaalmeedia ajastu võimaldab luua pea kontrollimatut sisu, mille seas on inimestel vahel vägagi keerukas tõest teavet valest eristada. Seega on turvatunne mõjutatav ega pruugi pahatihti peegeldada objektiivset turvalisust.
Ometigi on turvalisuse ja turvatunde suurendamine üks praeguse ajastu võtmeküsimusi. Kui inimesed tunnevad ennast turvaliselt, juhtub suurema tõenäosusega palju häid asju. Julgetakse suuremalt unistada ja ette võtta, tulevikku suhtutakse positiivsemalt. Vähem on vaimse tervise probleeme ning julgetakse plaanida perelisa. Investeerida tahetakse turvalisse riiki. Kui turvatunne puudub või on vähene, juhtub eelmainitu tunduvalt väiksema tõenäosusega.
Poliitikute ülesanne on proovida ühe või teise sündmuse või situatsiooni korral anda inimestele tasakaalustatud ja faktiliselt korrektset teavet. Turvatunnet puudutavaid küsimusi – näiteks Venemaa agressiivseid maneere – ei tohi käsitleda läbi roosade prillide, kuid hirmude suuremaks paisutamine ning katse valijate turvatundega mängides mõned reitingupunktid või hääled juurde saada on põrsatemp.
Võtame näiteks Tartu vanglasse välisvangide toomise. On igati adekvaatne küsida selle kohta, kas vangid on ikka kindlalt luku taga või egas Tartusse ole oodata suurt sõprade-sugulaste rännet.
Aga kui põhjalikud vastused saadud, ei tasu jätkata hirmude kütmist stiilis, aga äkki ikka keegi paneb putku, teades, et Tartu vanglast ei ole kunagi ükski vang põgenenud. Või jätkata getostumisest rääkimist, teades, et senine praktika ei näita massilisi vangide sõprade-sugulaste külaskäike, võimalikele vähestelegi külalistele tehakse põhjalik taustakontroll ning eelistatud ja võimaldatud on veebikohtumised.
Hirmujutte on tartlastele räägitud varemgi. Kui AS Hoolekandeteenused rajas Tartus elamurajooni erivajadustega inimeste kodu, räägiti kohe suurenevast kuritegevusest ning piirkonna kinnisvarahindade langusest.
Kui Ilmatsallu kolis endiste vangide rehabilitatsiooniteenus, räägiti sellest, kuidas kohe-kohe röövitakse kõik kohalikud paljaks ning lapsed ja eakad ei saa enam üksinda väljas liikuda. Praktika on tõe kriteerium. Mitte midagi halba ei juhtunud. Erivajadusega inimesed elavad juba aastaid ümberkaudsetega harmoonias ning vangid ei tekitanud Ilmatsalus ühtegi probleemi.
Riigi turvalisuse objektiivne käsitlemine on ühe või teise regiooni teemadest veelgi olulisem. Tuleb olla aus – Venemaa imperialistlik käitumine ohustab meie turvalisust suurel määral. Donald Trumpi käitumine ei anna meile põhjust arvata, et Ameerika roll Euroopa julgeoleku tagamisel oleks sama ettearvatav ja stabiilne nagu mõne eelneva presidendi ajal.
Valitsuse ja riigikogu liikmete asi on meie julgeolekuolukorda külma peaga hinnata, ohud tuvastada ning pakkuda inimestele selge plaan, kuidas eelnevat arvestades plaanitakse nende turvalisust tagada.
Sõjalisest riigikaitsest on räägitud palju ning meil ei ole eesmärgiga viis protsenti SKPst kahtlemata midagi häbeneda. Koalitsioonilepet ning riigi käesoleva aasta lisaeelarvet vaadates tuleb aga tähele panna ka elanikkonnakaitse osatähtsuse märgatavat suurenemist. Koalitsioon on võtnud eesmärgiks, et iga inimene teaks ohuolukorras, milline on tema roll, ning omaks vajalikke teadmisi selle rolli täitmiseks.
Riigikokku on jõudnud kaua oodatud tsiviilkriisi- ning riigikaitseseadus, mis määratleb täpselt asjaosaliste vastutuse kriisiolukorras. See tähendab, et Eesti on paremini valmis igasugusteks ootamatusteks, olgu see suur torm, ulatuslik elektrikatkestus või sõjaline oht, ning abi jõuab kiiremini õigesse kohta.
Suurt rõhku on plaanis pöörata ka infosõja aspektidele ning koostöös kodanikuühiskonna ja ajakirjandusega tugevdada meie vastupanuvõimet sihipärase mõjutustegevusele, valeinfo levitamisele ning vaenulikele sõnumitele.
Juba käesoleva aasta esimesest lisaeelarvest saavad ERR ja meediamajad 2,5 miljonit eurot oma kriisivalmiduse suurendamiseks. Turvalisem saab olema piir ning omavalitsused saavad lisatuge elanikkonnakaitse ettevalmistusteks.
Loodan, et edasised turvalisust ja turvatunnet puudutavad käsitlused on senisest enam argumenteeritud ning lahendusi pakkuvad. Tühja sõnavahu ja hirmude külvamisega me kaugele ei purjeta.