Keskerakonna juhitavas Tallinnas on personalipoliitikaga nagu üheksakümnendate Mehhiko telenovelas – igas osas selgub, et kellegi vend on tema isa.
Kui on inimene, teeme konkursi. Tallinna linnapea maksiim. Viimases, Tallinna ajalukku läinud üle 13 tunnises volikogus puldist öeldud lause. Väsimusest ehk öeldud, aga nii nagu asjad käivad.
Kui Äripäev küsib, kas Tallinnas on personaliasjadega korras, siis vastus sõltub ju poolest kus vaatad. Normaalse demokraatliku juhtimise mõttes muidugi ei ole. Samad näod rakendamas samu iganenud lahendusi. Transpordis loevad kilomeetrid, mitte kasutajate mugavus. Liikluses asfalditonnid, aga ebamugav on nii jalakäijal, ratturil kui autojuhil. Hariduses ei õnnestu kuidagi liikuda eestikeelse hariduse poole, mida ometigi tahab ligi 70% vanematest.
Rotatsiooni, rääkimata erasektori parimate palkamisest, ei näe. Samas luuakse pealinnas ca 50% Eesti lisandväärtusest. Koos Harjumaaga umbes 65%. Majanduslikult oluline, ometi juhitud keskpäraselt.
Trummipõrin, palun
Kui vaadata linnavõimu poolt, siis on asjad kenast kontrolli all. Umbes nagu Heimar Lenkil oli vee hind kontrolli all Savisaare ajastu parimates klippides.
Eespool mainitud rotatsioon toimib. Partei sees, omad vahetuvad omadega. Tallinna Linnatranspordi nõukogu esimehe kohalt lahkus linnapea Taavi Aas. Peale suurt varguskahtlust ja umbusaldust neljalt erakonnalt. Tema asemele, trummipõrin… tuli keskpartei probleemidesiluja, raudvara Kalle Klandorf.
Tänaseks on Kalle Klandorf ise võitnud Rainer Vakrast (kes roteerus elegantselt opositsioonist keskvõimu) vabaks jäänud koha. Konkursiga. Ning Tallinna Linnatranspordi nõukogu esimeheks on läbi murdnud Tallinna, et mitte ölda regiooni parim, kes saada, kaasaegse liikuvuse seni mittetunnustatud süvaasjatundja – taas trummipõrin, palun – Lauri Laats.
Ühesõnaga: lugu nagu üheksakümnendade Mehhiko telenovela. Igas osas selgub, et kellegi vend on tema isa.
Lugu nagu töömehega
Ainus suur tagasilöök selles valitsemisstiilis tuli viimastelt kohalikelt valimistelt. Absoluutne enamus sai läbi. See tähendas ootamatut vajadust hakata arutama asju teiste erakondadega. Tekkis lootus, et ehk tekib pealinnas tasakaal. Umbes nagu demokraatiates kombeks, et otsused on arusaadavad ja tekivad vastutajad.
Lootuseks see ongi jäänud. Kolleeg Jevgeni Ossinovski ilmselt läks samade ootustega pealinna võimuliitu. Volikogus arutasime koalitsiooni ja opositsiooni piire ületavalt ideid, kuidas tuua jõud tagasi tuua sinna, kus olulised otsused tehakse ning saalis suur (Kõlvarti lahkumist sümboliseeriv) Eesti sinimustvalge. Ühesõnaga ootused olid kõrgemal, opositsioonist andsime poliitilist krediiti uutele tulijatele. Opositsiooni poolt olime positiivselt ja konstruktiivselt ideedega toetamas.
Nüüd peab tunnistama, et lugu on nagu vanasti töömehega. Justkui tuli, midagi klopsis, ütles, et eelmine töömees on loll olnud, aga nüüd teda pole ja töö ka tegemata. Sest kui sotsiaaldemokraatidel on selle võimuliidu puhul kogu oma maine mängus pealinnas, siis tasakaalustamisel pole neid arvestatud. Ehk on selle taustaks ka keskerakondlaste hoiatus, et koha ja konkursssidega saaks SDE südametunnistuse ärkamisel leida mõned neile üle tulevad saadikud.
Seega, kokkuvõttes: enamiku maksumaksjate jaoks on Eestis suurima majandusliku mõjuga regioon viletsalt juhitud. Säravaid juhte, uuendusi tuleb uudistena pigem erasektorist, pealinna poliitbürokraadid on pigem jalus.
Linnapea Teneti tegijatega läbi rääkimas
Micromanagementi elav näide oli ju linnapea kohe ametiaja alguses Teneti tegijatega läbi rääkimas Lasnamäe kanali sulgemise graafikut. See pole muutunud. Ka Äripäevas ilmunud lood, kuidas planeeringud ja otsused vaid linnapea osalusel sünnivad, viitavad suurtele riskidele, pudelikaelale ja vajadusele “õige” inimesega “argumenteerida”, et tekiks “mõistmine”.
Kui lahendust otsida, siis pealinnas peaks keegi – soovitavalt erakonnast endast – proovima üles otsida koalitsiooni teise osapoole ja küsida, et mis nende roll peale viigilehe on. Eeldades muidgi, et on ambitsiooni enamaks. Siis saame edasi küsida, miks ei ole linnale kuuluvate ettevõtete nõukogudes asjalikud tegijad ettevõtlusmaastikult vaid ikka vaid omad. Kes omadelt ei küsi. Aga peaks.