Sageli on kõlanud seisukoht, et abielu on mehe ja naise vahel. Olen sellega põhimõtteliselt päri, kuid kui samasoolised tahavad legaliseerida oma koosolemist, siis lasku käia. See ei piira mehe ja naise vahelise liidu loomist, ei takista altari ette minemist, kirjutab Meelis Kiili.
Pean tunnistama, et samasooliste kooselu on teema, mis mind ei kõneta. Ma ei tea ega oska ennast samastada samasoolist kooselu eelistavate inimestega ega emotsioonidega. Viivi Luik on kunagi öelnud, et tolerantsus on tegelikult ükskõiksus. Seega olen selles küsimuses tolerantne, sest leian, et see pole meie ühiskonna peamine sõlmprobleem.
See on – või pigem oli – sekundaarne teema, sest see, kuidas me kahe inimese koosolemist kirjeldame, ei mõjuta rahvastiku juurdekasvu ega selle närbumist. Iibe asjus mängivad rolli hoopis teised aspektid. Seadus ei loo samast soost partnerit eelistavaid inimesi juurde ega kaota ära. Ja ometi peame teemaga tegelema, sest sellest on kujundatud ühiskonda lõhestav ja seega julgeolekut kahjustav asjaolu.
Vaatame korra tõsiasjadele otsa. Kuna tegemist on inimsuhetega, siis päris emotsioonivabalt seda teha ei saa, kuid ühiskondliku üksmeele nimel tuleb proovida teemat käsitleda nii pragmaatiliselt kui võimalik.
Inimkonna ajaloos on samasoolisi suhteid kogu aeg olnud, hinnanguliselt on neid olnud viie protsendi ringis. Teatud kultuurides on seda soositud, näiteks Sparta eliitsõdurid olid teineteisega suhtes. See ei olnud aga Sparta ühiskonna üleüldine trend, Sparta võimsus ja vägevus hääbus hoopis teiste asjaolude tõttu.
Teatud ajaperioodil ja kultuuriruumis peeti samasooliste intiimsuhteid kriminaalkuriteoks. Nõukogude Liidus kasutasid repressiivorganid seda paragrahvi dissidentide tasalülitamiseks. Kas peame seda praktikat jätkama?
Lääne ühiskond on rajatud põhimõtteliselt kristlike väärtuste vundamendile. Olen usklik inimene, sestap ei pea ma õigeks kritiseerida Looja kätetööd. Ka samasooliste eelistajad on Jumala poolt loodud ja me ei tea, miks ja mille pärast see nii on. Nad on meie kolleegid, tuttavad, sugulased, maksumaksjad, kogukonna liikmed jne. Neile, nagu kõigile demokraatliku ühiskonna liikmetele, kehtivad inimõiguste konventsioonis kirjeldatud põhimõtted. Vähemuste – ja samasoolised paarid on ning jäävad vähemuseks – suhtes tuleb arvestada mittediskrimineerimise nõuet.
Inimsuhetes pole siiski kunagi lihtsaid lahendusi. Püüdes ühte gruppi mitte diskrimineerida võime luua teise grupi, mis tunneb ennast diskrimineerituna. Seega on ühiskondlik väitlus oluline, et leida konsensus ja arengusuunad, milles ka sajandeid kestnud traditsioonidel on oma koht.
On kõlanud seisukohti, et abielu on mehe ja naise vahel. Olen sellega põhimõtteliselt päri, kuid kui samasoolised tahavad legaliseerida oma koosolemist, siis lasku käia. See ei piira mehe ja naise vahelise liidu loomist, ei takista altari ette minemist. Kuid kas samasooliste liit peab olema abielu? Seda on nimetatud kooseluks, liiduks, paariseluks jne, peaasi, et oleks tagatud teiste ühiskonna liikmetega kohaldane seisund.
Abielu alged ulatuvad oluliselt kaugemale kui kristlik maailmakäsitlus. Abielu kaudu on reguleeritud varasuhteid, seda on kasutatud diplomaatilise vahendina, sellega on lõpetatud sõdu, loodud liite ja ehitatud dünastiaid. Veresuguluse ehk ühiste järglaste kaudu on püütud suurendada mõjuvõimu, rikkust ja luua stabiilsust. Ühiseid järglasi saab siiski vaid mehe ja naise suhtest, seega ei ole ajaloos pretsedenti, kus üks kuningas pakuks teisele kuningale oma printsi tema printsile abikaasaks.
Peame tõdema, et abielu on tuhandete põlvkondade pikkune traditsioon. Saksa filosoofi Karl Jaspersi sõnul ongi traditsioon see ,mis teeb inimesest inimese. Traditsioonidest loobumine võib tuua kaasa korvamatut kahju ühiskonnale ja identiteedile. Tõsi, oleme jõudnud oma arengutes nii kaugele, et abielu traditsiooni kandjad on muutumas või juba muutunud vähemuseks. Äkki peab ka abieluinimestele kohandama mittediskrimineerimise nõuet?
Kui nüüd täpsem olla, siis traditsiooniline abielu ongi mehe ja naise vahel, mitte aga mehe ja naiste või naise ja meeste vahel. Paljud kristlikke väärtusi propageerivad aktivistid ise ei järgi neid põhimõtteid. Meil on tavapärane termin kärgpere, aga kui järgida põhialust, et keda on Jumal kokku pannud, ei peaks inimene lahutama, siis sellist terminit ei peaks olema. Kuid on, ja süveneva trendiga.
Üks traditsioone jutlustav arvamusliider arvas, et õigel eesti mehel peabki olema mitu kurna. Tegelikult ei pea, aga meie sekulaarses ühiskonnas saab. Kuid mida toob kaasa mitme kurna omamine? Kui palju võtab isa osa oma laste kujundamisel ja kasvatamisel?
On väidetud, et kui seaduses nimetatakse kooselus olevaid inimesi isikuteks ja mitte meheks ja naiseks, siis kaob isa ja ema mõiste. Paljud inimesed ei loe oma elu jooksul ühtegi seadust ja oleks vale eeldada, et nad saavad seadusest teada ema ja isa olemuse. Need on iidsed terminid ja Eesti keele ürgsõnad, mis levivad suulise folkloori ja kogemuse kaudu.
Mitme kurna puhul tekivad küsimused, kes on isa ja mis rolli ta täidab. Kas see, kes annab või ei anna raha, viib lapse aeg-ajalt loomaaeda ja jätab laste täisealiseks koolitamise ema kanda, ongi tänapäeva isa eeskuju?
Kurdetakse, et ühiskond on liiga feminiinseks muutunud, eemaldunud traditsioonilistest soorollidest. Kuid kui isa roll on vähenenud või erinevate kurnade vahel lahjendatud, siis millised on ootused arengutele? Kodus kasvatab ema, lasteaiaõpetajad on naised, koolis on enamik õpetajaist samuti naised. Kust see mehisus peaks siis tulema?
Nüüd veel kord vähemuste juurde. Kas me tahame, et neil on võrdsed võimalused, õigused ja kohustused ühiskonna ees? Mõistlik oleks. Oleks hea, kui nad saavad koos elada hirmu tundmata, saavad pärida ja pärandada ning teha kaaskodanikega sarnaseid tegevusi.
Võrdsed võimalused ei tähenda alati, et tegemist on identsete võimalustega. Tahes-tahtmata tuleb ette füüsilisi, juriidilisi ja teisi piiranguid. Näiteks tegevteenistuses olevatele sõjaväelaste puhul on erinevalt muust ühiskonnast piiratud põhiseaduslikku õigust kuuluda erakonda. Meessoost paarid ei ole võimelised saama lapsi, naissoost paarid on selles suhtes eelises, sest nemad saavad seda teenust kõrvalt juurde võtta.
Seega on samasoolistel paaridelgi erinevad võimalused. Võrdsete võimaluste loomisel tuleb siiski arvestada erisustega, taganemata kehtiva inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni täitmisest.
Samal ajal peame aru andma, et samasooliste paaride seas on inimesi, kes sooviksid oma erisusest tulenevat suuremat mõju ühiskonnas, luua soodustusi ja eeliseid, sh konkurentsieeliseid tööturul. Neil on tulihingelisi pooldajaid ja ägedaid vastaseid, pooldajate ja vastaliste omavaheline kokkupõrge võimendab paratamatult vähemuste nähtavust ja suurendab nende mõju.
Olgem siis tolerantsed, üksteist respekteerivad, traditsioone austavad ning käitume oma sõnade järgi. Siis oleme võimelised looma regulatsiooni, mis tagab enamike inimeste õiguste kaitse, võrdsed võimalused ja võimaldab hakata tegelema Eesti julgeoleku oluliste küsimustega.